Täiesti masendunud peale silmaarstil käiku. Kohutav jõuetu masendus, tuju rikutud mitmeks päevaks. Igasugune isu üldse midagi teha kadus ära. Jätsin kõik plaanid kus see ja teine ja jõllitasin kogu õhtu tühja pilguga seina. No kas tõesti peavad sellised inimesed töötama inimestega, kes teisi masendavad.
Käisin ära siis lõpuks jah, oleks parem võinud käimata jääda. Mitte selle pärast pole nii pahane, et silmad pole piisavalt paranenud, vaid optometristi või silmaarsti (ma ei tea, kumb ta seal ameti poolest oli) suhtumise pärast. Praegused prillid sobivad küll, pole vaja retsepti muuta... Ja ma ei saanudki teada, mis aparaat näitas, kas on mingi muutus või mitte. Kas on raske siis öelda, mis aparaat näitas, ahh??
Tegelikult oli eile enne seda masendavat kogemust paar helgemat hetke ka. Oli üks selline selgusehetk, kus ma nägin selgemini. Istusin töö juures laua taga ja puhkasin veidi silmi, tegin paar harjutust ja pilgutasin ja masseerisin natuke silmi ja kaela. Ja siis vaatasin otse vastasseinas olevat kalendrit ja ma NÄGIN NEID NUMBREID! Mingi kummaline tunne valdas mind, hästi ei julgenud ei pilgutada ega liigutada, lihtsalt jõllitasin seda kalendrit. See oli siis üks selline selgem vilksatus, millest paljudes nägemise parandamise õpetustes kirjutatakse. Neid pidavat esinema silmade treenijatel tihti ja kestus varieerub paarist sekundist kuni paari tunnini. Minu oma kestis seekord umbes minuti, siis pilgutasin silmi ja selge pilt kadus.
Millest see masendus? Et silmaarst ei olnud nõus ytlema, mis +/- nägemine Teil on?
VastaKustuta