Eile käisin metsa all kepikõndimas täitsa ilma prillideta. Tee oli tuttav, hullu polnud midagi, ei komistanud, ei kukkunud, ei jooksnud kuskile otsa. Igaks juhuks olid prillid muidugi taskus kaasas, aga ette ei pannud neid kordagi. Sain niisma ka treppidest alla ja üle sõidutee. See esialgne ehmatav tunne, et kui prillid ära võtta, siis kõik on üks suur hall udukogu, hakkab vaikselt järgi andma. Mitte et pilt nüüd selgem oleks, vaid kuidagi harjub selle udukoguga. Ja mingi perspektiivitunne tekib selles udus. No ma loodan, et seegi on mingi samm paremuse suunas. Lasin kõndimise ajal silmadel vaheldumisi uidata mööda üht ja teist teeäärt, andes silmadele rohkem liikumist, mitte ei hoidnud pilku ainult pingsalt jalge ees maas.
Aga antagu mulle andeks kui ma kellestki tervitamata mööda kõndisin, ma tõesti ei näe ühtki nägu, isegi mitte paari meetri kauguselt. Lasin silmadel puhata ja mulle täista meeldis. Teen seda kindlasti veel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.