Valin uued läätsed

Hiljutine läätsevahetus andis jälle kerge tagasilöögi, nii et pidin asjad ümber hindama. Nüüd kui päev on sügiseselt hämar ja lühike, ei ole mitte see kõige parem aeg oma silmadele veel nõrgemaid läätsesid peale suruda. Juba mitu aega tundsin end väga väsinult ega pole aru saanud, milles põhjus võiks olla. Lõpuks hakkasid juba töökaaslased "komplimente" tegema. Alles siis hakkasin analüüsima oma väsimuse põhjuseid. Et aga midagi erilist viga mul küljes ei ole, siis jäi kaalukaausile silmadest põhjustatud üldine väsimus. Selle peale tuli mul kohe meelde, kuidas ma kunagi oma silmadega jändamise alguses üritasin hästi palju ilma prillideta olla, kusjuures ma praktiliselt midagi ei näinud (võrreldes prillide kandmisega muidugi) ja selle mittenägemisega harjunud ei olnud ja see tekitas mus sellise väsimuse, et ma jaksasingi ilma prillideta olles vaid diivanil lösutades tühjalt nurka vahtida. 

Nüüd siis tundub, et olen natuke üle pingutanud. Viimased valitud läätsetugevused olid nii enam-vähem sobivad keskpäevaseks valguseks, aga hommikud ja õhtud meil nüüd pimedad. Millegipärast ma ei ole viitsinud päeva jooksul läätsesid vahetada, olen vaid vahetanud läätsed prillide või prillid läätsede vastu kui vaja. Aga näiteks üks Rootsi poiss kirjutab Facebookis, kuidas tema on läätsede tugevuse alal juba eksperdiks muutunud, tal on päeva jooksul päris mitu paari erinevaid kasutusel, oleneb siis valgustusest, tegevusest, väsimusest ja muust. Peab hakkama õppust võtma. Lõpmatuseni ei jaksa ennast piinata, ja ega sest suurt kasu ka ole.

Uued läätsed

Suurem kriis hakkab vist läbi saama, juba ma viitsin vähemalt kirjutada. Harjutusi pole teinud, ei hakka varjamagi.

Võtsin kasutusele uued läätsed: -3,25 ja -4. Need on nüüd siis kumbki veerandi võrra eelmistest nõrgemad. Mitte et ma liiga hästi vanadega näeksin, lihtsalt sunnin oma silmi tööle. Selline meetod on mõnede inimeste puhul töötanud, mõnede puhul mitte, minu puhul vist õige natuke.

Esimese hooga muidugi tundub, et ei näe hästi. No ega ma tegelikult ka ju väga hästi ei näe, 20/50 või 20/60 rida tabelist (pilves sügisilm, natuke tehisvalgust), aga sellest peaks täielikult piisama igapäevaelus, et peaga vastu seina ei jookse või trepist alla ei kuku. Andsin endale aru, et suurim probleem on psühholoogiline, palju see veerand dioptrit vähem siis ikka muudab, pealegi kõigub silmanägemine päeva jooksul loomulikul moel oluliselt suuremas vahemikus. Pärast sellist teadvustamist oligi huvitav jälgida, kuidas ilma otseselt vaadata soovimata paistis näiteks majanumber  kõrvalmajal täiesti loetav, samuti bensiinihinnad eemal tanklas. Kui sihipäraselt vaatama hakkasin, ei olnud kõik sugugi nii selge. Oskan sellest praegu teha ainult sellise järelduse, et ma pingutan vaatamisel oma silmi ja see takistabki mind nägemast. Vaja õppida lõdvestama. See on täpselt see, mida ma teistele alati räägin...

Mõõn

Nagu aimata võib, on mind järjekordne mõõn tabanud. Ei ole tükk aega blogi kirjutanud ega harjutusi teinud. Lihtsalt polnud tahtmist ega viitsimist. Natuke väsinud ja tüdinud tunne, igat pidi. Aega nagu on, aga pole ka. Päev lendab käest, aga tööd jäävad ikka tegemata. Nädalavahetus ei too loodetud puhkust. Mingi vedru on maha käinud. Väsimus. Tüdimus. Igavus. Eks elus käib palju asju tõusude ja mõõnadena. Ja nii on lootust, et ka see läheb ükskord mööda.