Eelmisel nädalal pidin tööasjus paarks päevaks sõitma piirkonda, mida ma üldse ei tunne ja olin seetõttu vägagi kahtlev, kas mu praegused läätsed mitte liiga nõrgad ei ole, kuna orienteerumiseks oleks siiski vaja võõrkeelseid tänavanimesid ja silte suuta lugeda. Seisin küsimuse ees, kas ma peaksin ette panema oma vanad prillid, mis on tegelikult liiga kangeks muutunud ja esiteks rikuvad uuesti mu suure vaevaga veidikenegi paremaks muutunud silmi ja teiseks võivad tekitada peavalu ja muid jamasid, mis pingelise reisi veel raskemaks muudavad.
Prillide vastu rääkis ka see asjaolu, et mitmed teised blogijad olid kirjeldanud, et oluliste kohtumiste, seminaride, konverentside jms jaoks olid nad oma vanad kangemad prillid välja võtnud, kuid hiljem oli tekkinud tagasilangus. Loomulikult on oluline tähtsates olukordades sajaprotsendiliselt professionaalselt osaleda ja siis ei või lubada, et mingi osa informatsioonist jääks viletsa nägemise tõttu saamata. Ja eks sellepärast kaalusin ka mina oma vanu prille. Siis oleks kindel, et ma nägemise tõttu võõrsil õige koha ülesleidmisel hätta ei jääks. Teisalt, kohtumistel oleks mul vaja jälle kirjutada või arvutiga töötada, selleks on need prillid liiga kanged. Silmad hakkaksid valutama ja see paistaks ilmselt ka välja ning häiriks mu head enesetunnet. Hakkasin juba mõtlema, kus ja kuidas ma prillid läätsede vastu ja vastupidi saan vahetada ja varusin autosse vett ja seepi ja kausi kätepesuks ...
Nüüd juba ligi 1,5 aastat silmade taastamisega tegelenuna olen veendunud, et Batesil oli õigus - selleks et silmad uuesti tööle saada on vaja abivahendid (Batesi ajal prillid, tänapäeval ka läätsed) minema visata. Kuna aga igapäevaselt pean autoga sõitma ja nii vastutustundetu ma siiski ei ole, et poolpimedana liiklusse sööstaksin, siis minu suurim väljakutse on leida nii väike tugevus läätsedele, et ma liikluses veel ohtlik ei oleks. Kui tee on tuttav, siis pisikesi majanurkadel asuvaid tänavasilte ma lugema ei pea, piisab ju, kui ma näen liiklusmärke ja teisi liiklejaid. Tegelikult on muidugi ka seaduses sätestatud, missugustele nõuetele peab autojuhi nägemine vastama - nägemisteravus ei tohi olla väiksem kui 0,5 (ehk 20/40 ameerika mõõtudes).
Et minu probleemist paremini aru saada, siis tuletan meelde, et praegused läätsed on mul -3.75 ja -4.75, (mis, tõsi küll, on umbes 0,5-0.75D nõrgemad kui 100% nägemiseks vaja), aga viimaste prillide retseptil on numbrid -5.5 ja -6.75! Liiga palju nagu.
Lõpuks ma lahedasin oma probleemi viisil, mida ma teistele järgi teha ei soovita. Nimelt hoian mõnikord vanad kasutatud läätsed veel mõnda aega alles, juhuks kui näiteks mõni katki läheb või ära kaob, et siis oleks kohe midagi asemele võtta. Puhastasin nad korralikult ära ja panin vana vasaku silma läätse paremasse. Esimene pool tunnikest kulus silmadel harjumiseks sellega, et üks silm näeb tunduvalt paremini kui teine, aga pärast oli kõik korras ja kõhklused-kahtlused hajusid. Kokkuvõttes sai väga asjalik reis ja silmade pärast probleeme ei tekkinud.
