Vitamiinidest ja toidulisandistest

Pean oma varasema arvamuse toidulisandite kasutamise kohta üle vaatama, sest lõpuks olen ma aru saanud, et ma siiski ei saa kõike vajalikust toidust kätte Olgu siis põhjuseks minu halvad toitumisharjumised või meie toidu üldine vilets vitamiinide ja toitainete sisaldus, igaljuhul tuvastas suvine vereproov mul rauavaeguse. Võimalik, et mul oli ka muude ainete või vitamiiinide puudus, kahjuks analüüse selle kohta ei tehtud, aga minu väsimus ja vilets enesetunne olid kordades suuremad kui tuvastatud rauapuudusest oleks võinud arvata. Niisiis hakkasin perearsti soovitusel võtma rauapreparaate, mis aga kahe kuu jooksul minu enesetunnet kahjuks oluliselt ei parandanud. Siis aga tutvusin mõnede peavoolu teadlaste arvamusega mitteühtivate soovitustega vitamiinide ja mineraalainete tarvitamise ja vajalike koguste kohta (Jüri Lina, "Varjatud Tervisevalem", Soram Khalsa, "D vitamiini revolutsioon", Aigar Säde, "Vitamiinidest ja mineraalidest"), otsustasin enda peal katsetada ja praegu pean ütlema, et tunnen ennast hästi ja aina paremaks läheb :)

Protsessi käigus olen kõiksugu vitamiinide ja mineraalainete kohta palju targemaks saanud, eriti mis puudutab erinevate ühendite omastatavust inimese organismi poolt ning süsnteetiliste ja looduslike preparaatide erinevust. Ja siinkohal võin ma juba öelda, et praeguse kahekuulise katsetamise järgi on erinevused toimes selgelt tunda. Lisaks jõudis selge teadmisena kohale asjaolu, et osa vitamiinitablette (ilmselt ka muid toidulisandeid või mineraalainete preparaate) on täis ohtlikus koguses lisaaineid. See tähendab, et kui pikema perioodi jooksul tarvitada vajalikke vitamiine, siis võib tegelikult samal ajal oma organismi väga ohtlikul moel mürgitada.

See eelnev puudutab siis organismi seisundit üldiselt, mis aga silmadesse puutub, siis otsustasin teha kahenädalase kuuri Ginko Bilobaga (hõlmikpuu). Pidavat mõjuma hästi nii närvisüsteemile üldiselt kui ka silmadele.

Katsetame, vaatame. Täna alustan.

Silmatilkadest veel kord

Nüüd võin oma kogemusele tuginedes küll kindlalt väita, et silmatilgad ei aita ei väsinud ega kipitavate silmade puhul.

Ma ei ole just suur silmatilkade tarvitaja, aga mõnikord on juhtunud, et silmad on väga väsinud või punetavad ning siis on meenunud need silmatilgad, mis ma omale heas usus soetasin. Kui nüüd tagasi vaadata neile kordadele, siis pean ausalt tunnistama - tegelikut mingit leevendust neist ei olnud. Kerge niisutav efekt piirdus maksimaalselt 5 minutiga, siis oli olikord taas nagu ta siis oli... Parem siis juba mitte igasugust jama ja keemiat silma ajada (no vabandust, aga koostisosade nimekirjas on palju keeruliselt kõlavate nimedega aineid, mille toimest ja oelmusest mil mittekeemikuna vähe aimu on), sama efekti annab ka jaheda veega loputamine. Ja tegelikult aitab ikkagi ainult puhkus. Nii lihtne see ongi.

Refleksoloogilised tsoonid

Mõned asjad lihtsalt juhtuvad ja mõni teadmine lihtsalt leiab su üles. Ilmselt on paljudele teada, et jalatalla all on nn refleksoloogilised tsoonid, mille kaudu on võimalik mõjutada erinevaid organeid mitmel pool kehas. Samasugused tsoonid on ka kõrvalestadel, kätel, peas ja mujalgi keha pinnal. Ühes trennis sain teada, et ka selja peal on samasugused tsoonid ja et õiget kohta õigel moel mõjutades saab nägemist parandada. Kogesin seda iseenda peal ja uskuge või mitte, aga efekt on momentaalne.

Juhtus siis nii, et tegime lööke selja peale lõdvestamaks teatud lihaseid abaluude all. Kui löök oli õigesti tehtud, siis koos lihaste lõdvestumisega nägemine paranes, paraku vale löögi puhul läks nägemine kohe hägusemaks. Niisiis, ei piisa ainult õige tsooni teadmisest, vaid on oluline ka kuidas sinna lüüa. Sellepärast, ma kardan, minu kirjeldusest üksi ei piisa, seda tuleks ise kogeda. Aga võtkem see tsoon teadmiseks, ja kel rohkem huvi, see otsib lisa. Mina otsin kindlasti.

Tagasi

Jääb vaid tõdeda , et küll aeg ikka lendab, aga nüüd olen taas kirjutamas ja oma kogemusi jagamas.

Septembris käisin lõpuks ometi silmaarstil ning sain ka refraktomeetri mõõtmistulemused. No selle masina arvates on mu nägemine täspelt sama vilets nagu viimane kord, see oli siis umbes kaks aastat varem. Tegelikkuses on mu silmanägemine subjekttivselt võttes siiski muutunud, olen üritanud raamatuid lugeda ilma prillita ja see õnnestub juba päris hästi. Kurtsin ka arstile, et tegelikult mulle tundub nagu võiksin arvuti taga töötades kanda oluliselt nõrgemaid prille, aga sellele ei pööratud mingit tähelepanu. Kahjuks. Nüüd määrasin endale ise -4 tugevusega läätsed, millega ekraanile näen ja kannan töö ajal enamasti neid. Need -3,5 tugevusega, mis suvel tellisin, olid siiski veidi nõrgad ja ekraanile nägemiseks pidin silmi liigselt pingutama, mis teatavasti väga hea ei ole. Kaugemale vaatamiseks vajan siiski tugevamat abivahendit, eelkõige kehtib see autojuhtimise kohta, muul ajal ju polegi vaja hii head kotkapilku.

Tegin muidugi omad järeldused ka sellest, kui kuulsin, et üks mu tuttav sai masina mõõtmise järgi nägemisteravuseks -2,5, aga kuna arst võttis kätte ja uuris silmi ka veidi lähemalt, siis tuli välja, et tegemist on hoopis ülekoormustest tingitud spasmiga silmas ja nägemine on tegelikult siiski paremas seisus. Retsept kirjutati lõpuks hoopis plussprillidele (silmade lõdvestamiseks), vot nii ... Ei tasugi masinat pimesi usaldada.