Lõdvestus

Istusin ükspäev lihtsalt niisama oma  silmakontrolli tabeli ees ja üritasin vaadata kuipalju ma näen. Siis tulid meelde need Meir Schneideri harjutused, kus ta ütleb, et tuleb niikaua vaadata ja silmi lõdvestada kuni järgmine rida udust välja tulema hakkab. Ja just tuleb lõdvestada, mitte mingil juhul pingutada.

Ja siis mõtlesin, et kui lõdvestus, siis olgu juba korralik. Töötasin läbi oma käed, pea, näo ja kaela nii nagu meil trennis õpetatakse. Trenni, kus ma käin, olen ma paar korda varem ka maininud, mitmed seal tehtavad lõdvestusharjutused on mu nägemisele üpris hästi mõjunud. Aga lähemalt ma neist siin ei kirjuta, et valesti ei läheks. Kel huvi, tuleb ise trenni. Augustis taas võimalus.

Vot nii, lõdvestasin korralikult oma näolihased ära ja klopsisin kogu keha ka takkaotsa üle. Kogu pikk tervendamise protseduur...

 Ja kui ma siis uuesti seina peal tabelit vaatasin, siis ma nägin viis rida rohkem kui enne!!!

Tõsi, ühest korrast ei piisa püsiva tulemuse jaoks. Selleks peaks palju, palju rohkem vaeva nägema. Oehh...

Ettevaatust vitamiin!

See info sai mulle teatavaks juba sügisel, kui töötasin läbi informatsiooni vitamiinide kohta, aga ma ei ole sellest kirjutanud. Võtsin lihtsalt teadmiseks ja tegin omad järeldused. Aga nüüd ma näen, et mu blogil on palju jälgijaid tekkinud, seega oleks aus seda infot ka jagada. Alljärgnev võib olla mõnevõrra šokeeriv.

Kõigepaelt kiire ülevaade A-vitamiinist, mis on teada-tuntud "silmavitamiin". Loomulikult on organismil vaja A-vitamiini ka mujal peale silmade, ta on tähtis luude arenguks, vereloomes ja teiste kudede taastootmiseks. A-vitamiin on rasvlahustuv vitamiin, seega on tema omastamiseks vaja organismil rasvast keskkonda. A-vitamiini imendumiseks on olulised ka tsink, seleen, niatsiin (ehk vitamiin B₃), C-, D- ja E-vitamiinid.

A-vitamiini (retinooli) saab vaid loomset päritoli toiduainetest, kuid organism on võimeline ka taimsetes toiduainetes leiduva β–karoteeni muutma organismis A-vitamiiniks. Seetõttu väljendataksegi selle vitamiini soovitust β–karoteeni ekvivalendina. Hetkel kehtiv ametlik soovitus on 750–1100 µg-ekvivalenti või 2475-3630 IU (rahvusvahelist ühikut) päevas. On autoreid, kes väidavad, et see ametlik soovitus on vaid miinimumkogus, millega me veel suudame enam-vähem elus püsida, täisväärtuslikuks eluks on vajadused suuremad. Aga sellest ma olen juba kord kirjutanud.

Parimateks A-vitamiini allikateks on maks, munakollased, rasvased piimatooted (või, juust); kollased ja oranžid puu- ja köögiviljad (porgand, paprika, tomat, apelsin, papaia).

Toiduga ei ole võimalik saada toksilises koguses A-vitamiini. Aga hoiatatakse, et toidulisandite ületarbimisel võib saada A-vitamiini mürgituse! Kuidas nii? Miks? Vaat siin läheb huvitavaks... Selleks hakkasin natuke uurima, mis asi on retinool ja mis on A-vitamiin ja kas nad on täpselt üks ja sama asi. Tuleb välja, et mitte päris. Retinool (keemiline aine, millel on kindel koostis ja struktuur) on ainult üks, kuigi peamine A-vitamiini komponent. Looduslik A-vitamiin koosnev sarnase ehituse ja toimega ühendite grupist - retinoididest - retinaalist, retineenhappest ja retinooli estritest jne. Sünteetilised vitamiinid aga sisaldavad üldjuhul vaid üht või mõnda neist ainetest. Ja siin ongi vastus küsimusele ja hoiatus tarbijale. Kui organismi siseneb mittetäielik toitaine, siis laenatakse puuduolevad koostisosad koevarudest, et seda mittetäielikku toitainet muuta kasutuskõlblikuks. See koormab organismi. Teiseks on sünteesitud vitamiinidel muutunud aine molekulaarne polaarsus, näiteks on mõni ühendus teises kohas või on molekul “peegelkujutisena”. See võib tunduda ebaolulisena, kuid tegelikult ei ole. Keha tunneb selle vahe ära.

Hoiatus kehtib ka sünteetilise β–karoteeni kohta. β–karoteen on siis A-vitamiini provitamiin, ehk aine, millest keha suudab ise A-vitamiini sünteesida. Statistiliselt on näidatud, et suitsetajatel, kes tarvitavad sünteetiliselt toodetud β-karoteeni tablette, esineb sagedamini kopsu- ja emakavähki kui neil, kes selliseid tablette ei kasuta. Ameerika Vähiliit on isegi üles kutsunud tähistama sünteesitud β-karoteeni sisaldavaid toiduaineid vähiriski suurendavatena. Olgu siis veelkord mainitud, et sellist seost ei ole leitud juurviljadest saadava β–karoteeni puhul.

A-vitamiinide valik apteekides on piisaval suur, et selles ära eksida. Lisaks vaid A-vitamiini sisaldavatele tablettidele-kapslitele on saada ka A+E vitamiini preparaate, samuti on A-vitamiin mitmete multivitamiinide ja toidulisandite, eriti kalamaksaõlide koosseisus. Aga tasub lugeda ka peenikest kirja ehk vaadata, mis on toimeaine. Ise olen ära tarvitanud paar lehte A-vitamiini kapsleid, 20 tk lehel, sisaldus 5000 IU, hind 1.55, toimeaine - retinüülatsetaat (see on oma olemuselt üks retinooli estritest, keemikud vist teavad seda nagunii, teistele võibolla liigne detail, aga olgu ära märgitud tõe huvides). Rohkem neid ei osta, esiteks sellepärast, et ma ei tea, mida see atsetaat mulle veel teeb, teiseks - ega mingit tulemust ka näha ei olnud ja kolmandaks - toidust saab hädavajaliku miinimumkoguse väga lihtsalt kätte, üldse pole vaja midagi kilode kaupa süüa, piisab 5 g maksast või 70 g porgandist.

Teine A-vitamiini toimeaine, mida palju kasutatakse, on retinüülpalmitaat (see aine on samuti retinooli ester). See nimetus tasuks meelde jätta. Mõni aeg tagasi ilmus ajakirjanduses artikkel kosmeetikatoodetest, mida tasuks vältida, hoiatatakse muu hulgas ka retinüülpalmitaadi eest. Artiklit võib lugeda näiteks siit - 10 kõige mürgisemat ilutoodet. Tekib küsimus, kui selle aine pealemäärimine on ohtlik, miks peaksime tahtma seda siis veel sisse süüa?