Distsipliin

Aitab laiskusest! Nüüd tegin sellise tabeli ja panen siia kirja oma harjutamised.

	E	T	K	N	R	L	P
võimlemine	X
punktimassaaž	X
palming	X
päike
prillideta min 1 tund	X

Inimvõimetel pole piire, laiskusel ka mitte

Lugesin kollasest meediast, et kuulsal näitlejannal diagnoositi bipolaarne häire, kus kõrgenenud meeleolu vaheldub depressiivsusega. Eks see ole üks rikaste ja kuulsate haigus, ütleb minusugune lihtne inimene. Oleks ka vapper ja ilus või kuulus ja rikas, võiks isegi sellise asjaga uhkustada. Mõnikord valdab mind suur masendus ja tundub, et silmad ei saagi mitte kunagi korda. Siis tahaks nutta ja halada ja sooviks imepilli, mis kõik kohe korda teeks. Õnneks suudan kahe jalaga maas olla ja oma harjutamistele selge peaga objektiivne hinnang anda - tavaline inimlik laiskus. Täiesti ausalt ja midagi ilustamata pean tunnistama, et olen silmaharjutused unarusse jätnud. Nagu eelmises postituses kirjutasin, käin paar-kolm korda nädalas õhtuti metsas jalutamas või jooksmas, sel ajal teen tavaliselt liikumise rütmis ka silmadega mõned ringid, paremale-vasemale ja kaugemale-lähemale võimlemised, kuid see on ka praktiliselt kogu harjutamine. Jah, õhtul kodus püüan mitte kanda prille või läätsi ning võibolla kord nädalas tuleb meede ka nägemist mõjutavaid punkte silmade ümbruses masseerida. Aga sellest on vähe. Miks inimene ei saavuta seda, mis nii väga soovib? Ikka ainult sellepärast, et ta ei viitsi eesmärgi nimel piisavalt vaeva näha. See kehtib kõiges ja kõikjal, kes ravib end terveks parandamatust haigusest, kes töötab end üles tipptasemel spetsialistiks, kes viib ellu oma pöörased unistused, kes annab alla, kes üldse ei üritagi... Tõepoolest, lihtsam on lasta minna isevoolu teed, teha nii nagu alati. Ometi ei võta ju silmaharjutused üldse palju aega, ei vaja mingit resurssi ega erilist kohta harjutamiseks. 

Õnneks ei ole ma väga depressiivne ja ajutisest madalseisust saab jälle üle. Näiteks pidin ükspäev ette panema need prillid, mida kandsin siis, kui alustasin oma siinse projektiga. Mis te arvate, kas olid nii tugevad, et silmamunad tahtsid nina peale kokku joosta?

Harjutan silmi hämarusega

Silmad on jälle väsinud, üsna tavaline juba tööpäeva lõpus. Praktiliselt päev läbi arvuti taga, kontoritöö, nagu ikka...

Täna võtsin koju tulles läätsed kohe silmast, et lasta silmadel veidigi puhata. Hiljem õhtupoole tahan ühe tiiru metsa all teha, siis panen läätsed jälle pähe. Ilma ei taha nagu väga minna, väljas pime, nagunii mu nägemine seal vilets. Mingi turvalisuse küsimus vist, muidu ma pimedust ei karda. Saaks kuskil omas metsas jalutada, ei paneks läätsesid, aga linnas ikka tahaks näha, mis ümber toimub, kui toimub. 

Olengi nüüd õhtuti käinud pimedas jalutamas, seal kus tänavavalgustust pole. Et las silmad saavad natuke pimedusega ka harjuda, nagu kanapimeduse vastu soovitati. Mingit olulist paranemist küll veel märganud ei ole, aga mingi harjumine justkui toimuks. Et ei tunne end hämaras enam nii abituna. Ilmselt on natuke muutunud ka minu suhtumine pimedusse, võtan seda kui loomulikku päeva ja öö vaheldumist, mitte ei hakka stressama, et jälle on pime... Või vähemalt püüan :)