Silmi kontrollimas, jätkub

Ma siis räägin nüüd ära, mis minuga teisipäeva hommikul tegelikult juhtus. 

Batesil on vist selline tähelepanek, et mõned lapsed ei näe arstikabinetis kontrolltabelist isegi ülemist rida lugeda, kuigi muidu koolis näevad tahvlile igast asendist. Midagi sarnast aga siiski teistsugust juhtus vist ka minuga.

Foto:Wikipedia

Kõigepealt kontrollisime silmi selle aparaadiga, mis silmad täpselt ära mõõdab. See oli halb tulemus, mis sealt tuli. Parem kui viimasel korral, see oli kuskil kaks aastat tagasi vist, kuigi mul pole täpseid numbreid enam meeles. Aga ma kavatsen selle järgi uurida, siis saan võrrelda. Igaljuhul näitsas masin ikka väga suurt miinust. Hea uudis oli see, et astigmatismi näitas vasakus silmas ainult -0,25, mille kohta arstitädi ütles, et see on nii väike, et tema seda prilliretseptile kirja ei paneks. Sellega olin meeleldi nõus. Aga kusjuures, ax on 175! Viitan oma varasemasele postitusele, kus ma kirjutasin, et tahan tõestada, et kalle on muutuv, järelikult ei saa astigmatismi kuidagi võtta kui jäävat suurust.

Edasi hakkasime vaatama läbi erinevate klaaside ja lugema tabelis olevaid tähti. Siin kisub asi vist kummaliseks. Mu viimased ametlikud prillid oleks mõõtmistulemuste järgi pidanud mulle ju parajad või isegi veidi nõrgad olema, aga tuli välja, et kummagi silmaga üksi näen nendega nagu peab ja kahe silmaga kokku kogunisti 120 % või isegi rohkem. Rohkem kahjuks mulle väiksemaid numbreid ette ei keritud. Aga niimoodi tuleb ju välja, et nad on liiga kanged. Mul ei ole kindlasti mitte vaja näha 140%. Ja eriti mitte nüüd kui ma üritan vajalikust nõrgemaid prille kanda. Kahjuks olin ma endast väljas nende refraktomeetri näitude pärast ja põdesin, et ma ei ole suutnud silmi ikka piisavalt paremaks saada ja nii ma siis ei jälginudki arstitädi reakstiooni sellele, et ma näen rohkem kui ma pidanuks nägema. Kahju muidugi. Huvitavaid mõttekäike tekitab see nüüd ikkagi. Nimelt, nii Bates kui teised on rääkinud sellest, et nägemine ei ole ainult füüsiline. Et siis huvitav, kas ma olen kuidagi hoopis oma mittefüüsilist nägemist parandanud? Et näen ilma silmadeta või? Igatahes kummaline. Kui väga loogiliselt mõelda, siis võib üks seletus olla muidugi, et masin oli lihtsalt nässus. Tegelikult ei ole see muidugi loogiline, aga see oleks loogiline seletus. Või kuidas?

Edasi ma palusin omale välja kirjutada eraldi prillid lähitöö, peamiselt arvuti jaoks. Selleks anti mulle kätte paber, kus tekst järjest väiksemaks muutub. Põhimõtteliselt sama ikka kui muidu Snelleni tabel, aga üksikute tähtede asemel terved laused. Sellist asja ei ole minuga enne olnud, nii, et see oli mulle uus. Arstitädi pani mulle mingid klaasid ette ja siis hakkas nõrgemate vastu välja vahetama. Mina muudkui lugesin aga viimast, kõige peenemat rida. Tegelikult ei pea viimast nägema, piisab alt neljandast või viiendast, aga ma nägin. Lisaks ma hoidsin seda paberit väljasirutatud kätes, et oleks umbes nii kaugel kui on arvuti ekraan. Tädi pani aga nõrgemaid klaase ja mina ikka kogu aeg lugesin viimast rida. Ma ei tea, kas tal tuli mingi tõrge ette või mis, igatahes sinnani ma ei jõudnudki, et oleks ainult seda neljandat ja mitte rohkem näinud. Kirja said klaasid -4,75 ja -5,75. Ja nendega ma näen jälle rohkem kui 120%.

Vaat, selline oligi see käik. Tegelikult on ju kõik hästi. Oleks nüüd keegi, kes aitaks mul need anomaaliad ära seletada. Mõtlemisainet jagub...

Silmi kontrollimas

Käisin täna hommikul silmi kontrollimas. Lasnamäe polikliinikus on optometristi vastuvõtt ja sinna ei olnudki järjekorda. Eile panin aja ja täna käisin ära. Tavaline arstiaeg, mitte tasuline. Väga normaalne arstitädi oli ka.

 

Ma põhimõtteliselt ei taha minna tasulisele vastuvõtule. On mingi selline põhimõte... või siis kius... Ma ei saa ümbrikupalka ega tee mustalt tööd, kõik maksud makstud, ravikindlustus olemas ja ma ootan, et riik oma osa ka täidaks.

 

Aga tulemustest. Tegelikult olen pettunud. Kohutavalt. Esimese hooga mõtlesin, et ei kirjutagi sellest käigust üldse. Siis mõtlesin kõik sinnasamusesse saata. Kõik harjutamised ja nõrgemad prillid-läätsed ja udud ja väsimused. Ja alles siis hakkasin midagi positiivset leidma. Ja praegu istun oma arvuti taga ja vaatan aknast välja ning näen oma -3,5 ja  -4,5 läätsedega vastasmaja ääres parkivate autode numberid lugeda. Niisiis väga lootusetu vist ikkagi ei ole.

 

Nüüd rohkem ei kirjuta, elan oma masendused ja muud segased emotsioonid läbi ja siis võibolla.

 

 

Veel üks selge nägemise hetk

Paar päeva tagasi panin omale kodus seinale nägemiskontrolli tabel. Leidsin internetist sellise, kus on nägemisteravuse näit peal (seal on küll need ameerika mõõdud, aga sobis see ka) ja mis on ette nähtud vaatamiseks 3 m kauguselt. Vot siit sikutasin.

Teadsin juba ennegi, et ega ma 3 meetri pealt ülemist rida ei näe, selles mõttes mingit pettumust polnud. Testisin nägemist koos prillidega ka ja ma nägin 20/20 rida. Vot see oli üllatus. Olin alati arvanud, et mu prillid on veidi nõrgemad kui vaja. Nüüd on siis kaks võimalust - kas mu silmad on veidike paranenud (mis oleks ju ometi loogiline) või see mida ma pean täiesti teravaks nägemiseks on rohkem kui tegelikult vaja. Tegelikult tekitas see veel igasugu mõtteid - nimelt vanasti kui ma rohkem läätsesid kandsin, olid mu läätsed umbes numbri võrra väiksemad kui prilliklaasid. Aga nüüd viimati, kui käisin silmaarstil (millest ma ka siin kirjutasin kui kohutavalt masendavast kogemusest), siis kirjutati täiesti sama retsept, mis mul siiani oli ja see on praktiliselt sama number, mis prillidel. Kuna mul on vanast portsust paar paari ühepäevaseid läätsesid alles ja kasutan neid näiteks ujulasse minnes, siis ma tean, et need on üsna kanged, silmadel kulub vähemalt pool tundi nendega harjumiseks. Et siis kivi selle optometristi kapsaaeda - nii ignorantselt ei tohiks üks arst ikka teiste nägemisse suhtuda.

Ja siis eile päeval muude toimetuste keskel äkki märkasin, et ma näen seina peal olevat tabelit. Mitte ainult kõige ülemist rida, vaid teist ka. Kuna ma ei olnud päris õigel kaugusel, siis võtsin asendi 3 m joone taga sisse ja uurisin,  mis rida on kõige väiksem mis ma näen. Ja see oli 20/100! See vastab umbes -2.0 D prillide vajadusele.

Ja kui te nüüd küsite, kuidas mul see õnnestus, siis vastus on üsna lihtne - päike paistis ja valgustus oli väga hea. Kui ma ennegi olen rääkinud, et prillid tunduvad natuke teravad, siis on see alati olnud hea valgusega, eriti õues päikselise ilmaga. Nüüd tuleb meelde ka, et ühest raamatust lugesin, et nägevusteravus võib inimesel päeva jooksul kõikuda isegi kuni 2 dioptri piirides. Olenevalt siis kui väsinud on silmad või kui hea-halb on valgustus. Tegelikult järeldub sellest, et vaja oleks vähemalt kahtesid eri tugevusega prille - ühed päikselise valge ilmaga kasutamiseks ja teised siseruumisesse või õhtuteks. Aga arstid kontrollivad nägemist ainult hämaras ruumis...

Lõpuks mõõtsin ka oma selge nägemise kaugust mööda nööri. Ootasin, kuni päike uuesti välja tuli ja kohe oligi tulemus parem kui eilne - parem silm 22,5 cm, vasak silm 19 cm. Kusjuures ma olen enamus aega treeninud ainult vasakut silma, et see kõigepealt teisele järele jõuaks.

Täiesti masendunud peale silmaarstil käiku

Täiesti masendunud peale silmaarstil käiku. Kohutav jõuetu masendus, tuju rikutud mitmeks päevaks. Igasugune isu üldse midagi teha kadus ära. Jätsin kõik plaanid kus see ja teine ja jõllitasin kogu õhtu tühja pilguga seina. No kas tõesti peavad sellised inimesed töötama inimestega, kes teisi masendavad.

Käisin ära siis lõpuks jah, oleks parem võinud käimata jääda. Mitte selle pärast pole nii pahane, et silmad pole piisavalt paranenud, vaid optometristi või silmaarsti (ma ei tea, kumb ta seal ameti poolest oli) suhtumise pärast. Praegused prillid sobivad küll, pole vaja retsepti muuta... Ja ma ei saanudki teada, mis aparaat näitas, kas on mingi muutus või mitte. Kas on raske siis öelda, mis aparaat näitas, ahh??

Tegelikult oli eile enne seda masendavat kogemust paar helgemat hetke ka. Oli üks selline selgusehetk, kus ma nägin selgemini. Istusin töö juures laua taga ja puhkasin veidi silmi, tegin paar harjutust ja pilgutasin ja masseerisin natuke silmi ja kaela. Ja siis vaatasin otse vastasseinas olevat kalendrit ja ma NÄGIN NEID NUMBREID! Mingi kummaline tunne valdas mind, hästi ei julgenud ei pilgutada ega liigutada, lihtsalt jõllitasin seda kalendrit. See oli siis üks selline selgem vilksatus, millest paljudes nägemise parandamise õpetustes kirjutatakse. Neid pidavat esinema silmade treenijatel tihti ja kestus varieerub paarist sekundist kuni paari tunnini. Minu oma kestis seekord umbes minuti, siis pilgutasin silmi ja selge pilt kadus.