Esoteeriliselt II: Aigar Säde vaegnägemisest

Jätkan eelmise postituse lainel. Seekord Aigar Säde arvamused tema kirjatüki põhjal.

Lühinägeliku kohta arvab sedasi:

Kui ta ei taha näha kõrgeid, üllaid ja ülendavaid eluideaale, sest need on pidevalt purunenud, klammerdub ta materiaalsetesse hüvedesse. Ta näeb ideaalselt teisi ümbritsevaid inimesi (ennekõike teiste vigu) ja oskab neid oma tarbeks ära kasutada. See on ühepäevaliblika mentaliteet. Ta kardab teha kaugeleulatuvaid ja laiaulatuslikke otsuseid, seega ei huvita teda oma tegemiste tagajärjed. Selle tulemusena annab inimene oma silmadele käsu näha vaid pisiasju, mida ta on võimeline valitsema.

Kaugnägelikkuse kohta:

Mida vähem talub inimene survet teiste inimeste poolt, seda rohkem tekib tal soov oma probleeme lahendada vaimsete vahenditega. Mida rohkem ennast teistest inimestest isoleeritakse, või ennast teiste poolt isoleerida lastakse, seda rohkem kasvab surve väljastpoolt ja seda vähem tahetakse pisiasju näha. Mida „vaimsem“ ehk jumalakartlikum on inimene, seda madalamad, pisemad ja tühisemad tunduvad teised inimesed.

Veel:

Kõõrdsilmsus tekib usaldamatusest või liigsest usaldusest.

 

Esoteeriliselt I: Luule Viilma silmade probleemidest

Tuli mõte teha üks põige nõidade ja sensitiivide lainele ja vaadata üle, mida nad nägemisprobleemide kohta on arvanud või mis nõu annavad. Ehk leiab midagi kasulikku või järelemõtlemist väärivat. Keda see teema ei kõneta, võib vabalt paar järgmist lugu vahele jätta.

Alustaks Luule Viilmast, kes õpetas, et kõik hädad ja haigused tõmbame me ise vale mõtlemisega enale ligi. Nägemisprobleemide kohta on ta arvanud nii mõndagi:

Silmanägemise vähenemine on enesehaletsuse paikne tagajärg, mis tekib sellest, kui teete elevandist sääse. Mida rohkem võtate üldist isiklikult, seda rohkem on see Teile pinnuks silmas ja seda vähem näevad Teie silmad oma ninast kaugemale.

Lühinägelikkuse põhjuseks on hirm kaugele vaadata. Tal on hirm tuleviku ees, mis ärritab ja vihastab. See on noortele iseloomulik nägemishäire. Kui kellelegi öeldakse, et ta ei näe oma ninast kaugemale, siis see viitab egoismile ja on eriti solvav. Mida parem tahab noor inimene olla, seda vähem ta tunnistab, et tal ei ole elulises mõttes kaugelenägemise oskust ja seda lootusetum on tema miinusprillide miinuste vähenemine.

Kes on kaugelenägelik, see on oma hea sooviga üle pingutanud. See on tahtmine näha kaugele ehk tahtmine saada kohe palju ja suurt, aga ei taha näha vähest ja väikest. Elus peab õppima kõigepealt pisiasjadest rõõmu tundma, siis võib elu sellele inimesele suured asjad usaldada. Teistelt, sealhulgas riigilt, oma tuleviku kindlustamise nõudmine hävitab nägemise, kui see inimene ei näe, et kõigepealt peab igaüks ise oma elu heaks tegema.

Vananemisega seotud nägemise kaotus on seotud tahtmatusega näha elu häirivaid pisiasju. Vananedes tahab inimene näha, et on midagi suurt ja asjalikku elus teinud või saavutanud. Kui ta ei mõista, et elu algab pisiasjadest, mis on sama tähtsad kui suured, sest ilma üheta ei ole teist, ja hakkab vihkama pisisegajaid, siis need pisiasjad takistavad teda üha enam. 

Ema enesehaletsus ja ema pärast haletsemine tekitavad lapsele lühinägelikkuse ehk kaugelenägemise häired. Kui ema mängib märtrit, kes kannatab isa pärast ja laps võtab seda tõena, siis laps ei tahagi meeste maailma näha ja ta ei näe ei kaugele ega lähedale.

Silmalihaste tundlikkus langeb iseenda tuimaks tegemisest selle suhtes, mida ei taheta näha või mida häbenetakse vaadata.

Täielik tahtmatus oma lähedasi näha ei lase lähedale näha. Kõigepealt on see alati vanematega seotud probleem.

Kui tahtmine näha, et hea olla ja mittetahtmine näha, et hea olla võistlevad omavahel, siis silmades on pinge.

Silmade kuivamine on häbi näha.

Läätse lubjastumine ehk hallkae tekib siis, kui inimene tahab olla kurvastavatest pisiasjadest kui elu pinnapealsetest asjadest üle. Mida kindlam ehk jäigem inimene oma maailmanägemise õigsuses on, seda lootusetum on tema hallkae prognoos.

Silmapõhjade lubjastumine tekib siis, kui inimene kurvastab oma elu põhjapanevate kui äärmiselt oluliste asjade pärast, mis tegelikult ongi olulised, aga tahab sellest kurvastusest mehiselt üle olla. 

Lumevalgus

Tänane lumine ilm on selline eredalt valge, et lausa pimestab. Päikest küll ei paista ja taevas on hall, aga valgus on nii ere ja värske puhas lumi võimendab seda veelgi. Silmadel on kohe nagu natuke valus. Selle eest on nägemine mul jälle hea. Esialgu ma ei saanudki aru, milles probleem on, tundus nagu oleksid läätsed äkitselt liiga kangeks saanud :) Alles mõne aja pärast taipasin, et täna selline teistsugune valgus.  

 

Muidu võtan siin hoogu, et ikka silmaarstile minna. Prille oleks vaja. Nõrgemaid. Seni olen küll ilma hakkama saanud, aga näiteks praegu on veidi nohu kallal ja teatavasti on siis silmad õrnemad, sel ajal ei soovitata läätsesid kanda. No ja siis ma olen siin dilemma ees, kas kanda ikkagi läätsesid või panna ette nüüd juba liiga tugevaks saanud prillid, millega silm harjub taas kiiresti ja siis on kogu mu vaev ja aeg maha kantud. Mnjah... hetkel piinan silmi ikkagi läätsedega.

 

Üks hea inimene soovitas isegi üht silmaarsti, kes õpetab ka silmaharjutusi. Võtsin ühendust ja rääkisin telefonitsi, aga aeg jäi veel kokku leppimata. Las settib veidi veel. Üks mõte jäi meie vestlusest küll natuke piinama. Ma nimelt küsisin, kas ma saaks silmakontrolli ilma prillide ostmise kohustuseta. Seda ei saavat, sest nad ei aktsepteeri seda, et prilliretsept on kirjutatud ühes kohas ja prillid valmistatakse teises kohas. Et siis nagu pole selge, kes vastutab. Võibolla ma torgin vales kohas, aga miskipärast jättis see mulje, et Eesti silmaarstid ei usalda üksteise tööd. Kummaline, või kuidas?

 

Miks ma sellist asja üldse küsisin? Põhjus väga lihtne - ma loodan, et ma harjutan end neist prillidest kiiresti välja ja seega ma ei taha sinna alla suurt summat panna. Silmaarsti tahaks normaalset, kes ei õienda, aga prillid ostaks kõige odavamad. Vaatasin isegi Zenni Optical kodulehte, kust saab prillid posti teel tellida. Hinnad on alates $6.95 ja selle hinna sees on raamid koos ühevaatelise klaasiga. Saatmiskulud muidugi lisanduvad. Huvi pärast saatsin sinna meili küsimusega, palju Eestisse saatmine maksab.

Harjutamisest

Nädala tabelit pole ma rohkem viitsinud siia postitada ja otsustasin, et jätan selle ära. Ei see hoia mind sugugi rohkem distsiplineeritud, see on ikka mingi sisemine vajadus, mis hoiab asjaga tegelemas. Hiljuti tekkis mul selline suur sisemine soov rohkem harjutada, nüüd lasen korralikult hooga iga päev. Tihtipeale teen oma silmaringid valgusfoori taga oodates, samal hetkel ju kirja ikka ei pane. Selge see, et siis ma ju läätsesid silmast ära ei võta, kuigi parem oleks harjutada ilma. Õhtul kodus teen ilma ka. Teen ikka enamasti need silmaringid ja üles-alla, paremale-vasakule ja muudpidi liigutused. Endiselt on mu lemmik ninaots-punkt kaugemal, kas siis seinal või aknast väljas õues. Palming ei meeldi ja kipub ajal ära jääma. Ei teagi kohe, ei leia nagu sellist mugavat asendit, kus oleks hea käsi silmadel hoida.
 
Veel tuli meelde ja olen tegelenud harjutusega, mida Angart nimetas tuleb-ja-läheb-harjutuseks. Selleks tuleb selge nägemise tsoonis hoida mingit eset mingi teksiga, näiteks kasvõi reklaamtekstiga pastakat. Liigutada eset aeglaselt eemale, kuni tekst ei ole enam loetav ja seejärel jälle tagasi. Võib ka üles-alla ja muus suunas. Eset tuleb jälgida silmadega, pea jääb paigale. Põhimõtteliselt tromboonimängimise harjutuse sarnane.

Väljas liikumist olen ka korrapäraselt harrastanud - vähemalt kolm korda nädalas. Loen sinna hulka tempokad jalutuskäigud ja kepikõnnid ja olen suutnud sellest kolmest korrast nädalas ka kinni pidada. Enamasti saab isegi rohkem. Tänagi oli nii mõnus ja ilus ilm, sai kohe mitu pikka tiiru metsa all tehtud.

Kodulehe uudised

Aegajalt ma vaikselt täiendan ka oma teist kodulehte. Viimati sai lisatud harjutuste kompleksid ja kujundatud ümber lugemisnurgake. Aegamööda see leht täieneb veelgi, mõtteid ja plaane on juba omajagu.

Viidete alla lisasin Antonia Orfieldi artikli, kus ta kirjeldab seda, kuidas tema lühinägelikkusest jagu sai. Ma otsin ikka ja jälle konkreetsete inimeste konkreetseid lugusid sellest, kui kaua võtab nägemise kordasaamine aega. Sest mulle tundub, et mul läheb kole kaua aega selle asjaga. Või siis olen kole kärsitu. Kui nüüd asjale teisest küljest vaadata, siis peaks ju vaatama ka seda, kui kiiresti nägemine halvenes. Mulle tundub, et mul toimus see umbes kiirusega üks diopter aastas, või midagi sellist. Peaks kõik vanad prilliretseptid kokku koguma, saaks parema ülevaate, aga mul pole neid enam alles. No ühesõndaga, kui halvemaks läks 1D aastas, siis paremaks hetkel läheb ju ka enamvähem samas tempos.

Tagasi artikli juurde. Autor kirjeldab värvikalt, kuidas tema maailm muutus ta silmade ees aina kitsamaks ja lamedamaks, mida tugevamaks muutusid prillid. Kuidas ta prillidega võis näha leherootse eemal kasvava puu lehtedel, kuid ei suutnud tajuda, kui kaugel see eemal on. Kuidas ta niimoodi ajapikku prillide tugevnedes kaotas ruumi sügavuse tunnetuse. Ükski asi, mida ta nägi, ei asunud seal, kus ta arvas seda asuvat, vaid hoopis kas kaugemal või lähemal. Püüdsin meenutada enda kogemusi, aga päris nii hulluna ma oma maailma küll ei kirjeldaks. Jah, prillid moonutavad, eriti klaasi ääred, mis muudavad ruumi kumeraks, seetõttu tuleb alati pea keerata otse vaatamise suunas. On tõesti juhtunud, et trepist käies, juhul kui otse jalge ette ei vaata, teevad jalad kummalisi samme, sest aste ei ole päris seal, kus paistis. Aga muidu ma vist harjusin ära selle asjaga.

Edasi kirjeldab autor oma teekonda nägemise taastamisel. Alustades ligi -4-st kulus tal kokkuvõttes selleks 7 aastat, millest vaid viimased kuus kuud tegi sihipäraseid harjutusi. Enne seda kasutas ta vaid järjest nõrgemaid prille, ajapikku nendega kohanedes. Lisaks jälgis oma toitumist, töökoha valgustatust, pööras tähelepanud õigele kehaasendile ning tegi regulaarseid jalutuskäike õues.

Aukudega prillid

Facebookis jagatakse agaralt üht artiklit aukudega prillide kohta, kus väidetakse, et need treenivad silmalihaseid. Natuke tahaks sel teemal kobiseda, kuna artiklis on mõningaid ebatäpsusi. Loodetavasti ei ole ebatäpsuste põhjuseks vaid soov iga hinna eest oma kaupa reklaamida, on ju lõpus ka müügipakkumine.

Kõigepealt tahan ära märkida, et ma olen selliseid prille ise proovinud juba aastaid tagasi ja võin kinnitada, et läbi nende vaadates oli pilt ikka üllatavalt palju selgem küll.

Aukudega prillid ei ole mitte värske leiutis, vaid neid turustati  laialdaselt USA-s juba 1950-aastatel. (Inglise keeles nimetatakse neid pinhole glasses, juhuks kui on soovi lisainfot googeldada). Enamasti antakse tänapäevaste aukudega prillide leiutaja au aastatel 1575-1650 elanud jesuiidi preestrile, astroloogile ja füüsikule Christoph Scheiner'ile, kes uuris muuhulgas ka silma ehitust ja tööpõhimõtet. Tegelik leiutamise aeg jääb ilmselt palju varasemasse aega, väidetavalt on juba ajast enne meie ajaarvamist Hiinast pärit käsikirjades kirjeldatud selliste aukudega prillide tööpõhimõtet.

Tegemist on siis prillidega, kus klaasi asemel on läbipaistmatu plastmass, mis on tihedalt väikesi augukesi täis. Tööpõhimõte on sarnane  nõelasilmakaamerale, mis samuti tavapärast läätse terava kujutise saamiseks ei vaja.

Selliste prillide plussiks võib lugeda, et nad võimaldavad silmalihastel puhata, silm ei pea ise nägemiseks tööd tegema. Augukesed lasevad läbi vaid peenikese, otse reetinale suunatud valguskiire, võimaldades piiramatu sügavusega fookuse ning blokeerivad enamuse ülejäänud valgusest, kaotades valguse dispersiooni sarvkestas, mis muidu  kujutise hajutaks. Seetõttu on objektid fookuses ka siis, kui silm korralikult ei teravusta. Seega siiski prill ise silmalihaseid ei treeni. Kui just  mitte möönda, et puhkus on treeningu oluline osa. Miinusena tuleks nimetada seda, et nad blokeerivad suure osa valgusest (maailm paistab liiga pime) ning piiravad oluliselt perifeerset vaatevälja.

Ise ma pikemalt aukudega prille kasutanud ei ole, seega rohkem ei kommenteeri ka. Kui leian mõne asjaliku uurimuse, siis kirjutan sellest kindlasti. Seniks aga jagage oma kogemusi - kuipalju abi olete saanud?

Huvilistele pakutakse aukudega prille erinevas stiilides, disain jälgib sageli moodsate päikeseprillide trende. On saada ka selliseid, millel aukudega "klaasi" ees on läbipaistev kerge peegliefektiga plastklaas, et peita aukudega osa. Sellised prillid jätavad üsna tavalise päikeseprilli mulje.

Uued läätsed

Täna tundus, et läätsed on juba "liiga head". Tellin kohe uued ja 0.25 senistest nõrgemad. Mulle kohe meeldib läätsed.com-st tellida, sest nad saadavad alati ühe kommi ka kaasa. Nii meeldiv  :)

Silmad korda 30 päevaga?

Aeg-ajalt tuleb mulle küsimusi stiilis - "leidsin internetist raamatu (DVD, programmi), mis lubab, et silmad saab korda 30 päevaga, mis sa sellest arvad?" Selliste materjalide reklaame on internet täis.

No mis ma siis sellest arvan? Arvan seda, et see materjal sisaldab näpunäiteid silmade treenimiseks ja eluviisi muutmiseks, mis tegelikult on väga kasulikud. Veel arvan seda, et 30 päevaga saavad silmad korda vaid vähesed, peamiselt need, kelle nägemine on vaid kergelt korrast ära, võibolla nad isegi ei vaja veel prille. Teistel läheb kauem. Mitte et see programm ei töötaks või ma alahindaksin inimeste tahtejõudu ja raudset distsipliini, vaid püüan siin jääda kahe jalaga maa peale. Jah, tõesti, ka imesid juhtub. Ja võibolla just sinuga. Aga see sõltub sinust endast.

Kas ma soovitan sellist materjali osta? -  Jah ja ei. Jah sellepärast, et olen isegi ostnud nii tavalisi raamatuid, kui reklaamitavaid e-raamatuid. Ikka selleks, et oma teadlikkust suurendada ja saada rohkem infot ja paremaid näpunäiteid. Ei sellepärast, et nad kordavad üksteist, pimesi e-raamatut ostes ei tea kunagi, kas ikka on originaalne materjal või koopia millestki, mis juba olemas. Ja ka sellepärast, et põhimõtteliselt on kogu vajalik info ka tasuta saadaval, silmade ja nägemise parandamisele pühendatud lehekülgi on ju tuhandeid.

Selline oli reklaampilt

Nüüd aga üks väike ahvatlev pakkumine - jagan tasuta üht e-raamatut, mille omale soetasin (maksis vist $29.90). Ütlen ausalt ära, et mulle valmistas see raamat väikese pettumuse, kuna ta oli liiga elementaarne. Aga mõnele võibolla just sobib. Lisaks annab pildi sellest, mis võib ühe reklaamitava materjali taga peituda.

Perfect Eyes - 30 Days To Better Sight : A Lifetime of Crystal Clear Vision 

124 lehekülge, PDF-formaadis, 2,59 MB

Kes soovib, saatke mulle oma meiliaadess ja saadan faili vastu. 

Pikad sõidud

Eelmisel nädalal pidin tööasjus paarks päevaks sõitma piirkonda, mida ma üldse ei tunne ja olin seetõttu vägagi kahtlev, kas mu praegused läätsed mitte liiga nõrgad ei ole, kuna orienteerumiseks oleks siiski vaja võõrkeelseid tänavanimesid ja silte suuta lugeda. Seisin küsimuse ees, kas ma peaksin ette panema oma vanad prillid, mis on tegelikult liiga kangeks muutunud ja esiteks rikuvad uuesti mu suure vaevaga veidikenegi paremaks muutunud silmi ja teiseks võivad tekitada peavalu ja muid jamasid, mis pingelise reisi veel raskemaks muudavad. 

Prillide vastu rääkis ka see asjaolu, et mitmed teised blogijad olid kirjeldanud, et oluliste kohtumiste, seminaride, konverentside jms jaoks olid nad oma vanad kangemad prillid välja võtnud, kuid hiljem oli tekkinud tagasilangus. Loomulikult on oluline tähtsates olukordades sajaprotsendiliselt professionaalselt osaleda ja siis ei või lubada, et mingi osa informatsioonist jääks viletsa nägemise tõttu saamata. Ja eks sellepärast kaalusin ka mina oma vanu prille. Siis oleks kindel, et ma nägemise tõttu võõrsil õige koha ülesleidmisel hätta ei jääks. Teisalt, kohtumistel oleks mul vaja jälle kirjutada või arvutiga töötada, selleks on need prillid liiga kanged. Silmad hakkaksid valutama ja see paistaks ilmselt ka välja ning häiriks mu head enesetunnet. Hakkasin juba mõtlema, kus ja kuidas ma prillid läätsede vastu ja vastupidi saan vahetada ja varusin autosse vett ja seepi ja kausi kätepesuks ...

Nüüd juba ligi 1,5 aastat silmade taastamisega tegelenuna olen veendunud, et Batesil oli õigus - selleks et silmad uuesti tööle saada on vaja abivahendid (Batesi ajal prillid, tänapäeval ka läätsed) minema visata. Kuna aga igapäevaselt pean autoga sõitma ja nii vastutustundetu ma siiski ei ole, et poolpimedana liiklusse sööstaksin, siis minu suurim väljakutse on leida nii väike tugevus läätsedele, et ma liikluses veel ohtlik ei oleks. Kui tee on tuttav, siis pisikesi majanurkadel asuvaid tänavasilte ma lugema ei pea, piisab ju, kui ma näen liiklusmärke ja teisi liiklejaid. Tegelikult on muidugi ka seaduses sätestatud, missugustele nõuetele peab autojuhi nägemine vastama -  nägemisteravus ei tohi olla väiksem kui 0,5 (ehk 20/40 ameerika mõõtudes).

Et minu probleemist paremini aru saada, siis tuletan meelde, et praegused läätsed on mul -3.75 ja -4.75, (mis, tõsi küll, on umbes 0,5-0.75D nõrgemad kui 100% nägemiseks vaja), aga viimaste prillide retseptil on numbrid -5.5 ja -6.75! Liiga palju nagu.

Lõpuks ma lahedasin oma probleemi viisil, mida ma teistele järgi teha ei soovita. Nimelt hoian mõnikord vanad kasutatud läätsed veel mõnda aega alles, juhuks kui näiteks mõni katki läheb või ära kaob, et siis oleks kohe midagi asemele võtta. Puhastasin nad korralikult ära ja panin vana vasaku silma läätse paremasse. Esimene pool tunnikest kulus silmadel harjumiseks sellega, et üks silm näeb tunduvalt paremini kui teine, aga pärast oli kõik korras ja kõhklused-kahtlused hajusid. Kokkuvõttes sai väga asjalik reis ja silmade pärast probleeme ei tekkinud.

Uued läätsed

Selle kuu uued läätsed veel sama tugevusega -3.75 ja -4.75.

Tegelikult kaalusin päris pikalt, kas võtta järgmise veerandi võrra nõrgemaks. Või vähemalt vasakut läätse. Mõtlesin ja mõtlesin, aga lõpuks jäin ikkagi vana tugevuse juurde.