Esoteeriliselt I: Luule Viilma silmade probleemidest

Tuli mõte teha üks põige nõidade ja sensitiivide lainele ja vaadata üle, mida nad nägemisprobleemide kohta on arvanud või mis nõu annavad. Ehk leiab midagi kasulikku või järelemõtlemist väärivat. Keda see teema ei kõneta, võib vabalt paar järgmist lugu vahele jätta.

Alustaks Luule Viilmast, kes õpetas, et kõik hädad ja haigused tõmbame me ise vale mõtlemisega enale ligi. Nägemisprobleemide kohta on ta arvanud nii mõndagi:

Silmanägemise vähenemine on enesehaletsuse paikne tagajärg, mis tekib sellest, kui teete elevandist sääse. Mida rohkem võtate üldist isiklikult, seda rohkem on see Teile pinnuks silmas ja seda vähem näevad Teie silmad oma ninast kaugemale.

Lühinägelikkuse põhjuseks on hirm kaugele vaadata. Tal on hirm tuleviku ees, mis ärritab ja vihastab. See on noortele iseloomulik nägemishäire. Kui kellelegi öeldakse, et ta ei näe oma ninast kaugemale, siis see viitab egoismile ja on eriti solvav. Mida parem tahab noor inimene olla, seda vähem ta tunnistab, et tal ei ole elulises mõttes kaugelenägemise oskust ja seda lootusetum on tema miinusprillide miinuste vähenemine.

Kes on kaugelenägelik, see on oma hea sooviga üle pingutanud. See on tahtmine näha kaugele ehk tahtmine saada kohe palju ja suurt, aga ei taha näha vähest ja väikest. Elus peab õppima kõigepealt pisiasjadest rõõmu tundma, siis võib elu sellele inimesele suured asjad usaldada. Teistelt, sealhulgas riigilt, oma tuleviku kindlustamise nõudmine hävitab nägemise, kui see inimene ei näe, et kõigepealt peab igaüks ise oma elu heaks tegema.

Vananemisega seotud nägemise kaotus on seotud tahtmatusega näha elu häirivaid pisiasju. Vananedes tahab inimene näha, et on midagi suurt ja asjalikku elus teinud või saavutanud. Kui ta ei mõista, et elu algab pisiasjadest, mis on sama tähtsad kui suured, sest ilma üheta ei ole teist, ja hakkab vihkama pisisegajaid, siis need pisiasjad takistavad teda üha enam. 

Ema enesehaletsus ja ema pärast haletsemine tekitavad lapsele lühinägelikkuse ehk kaugelenägemise häired. Kui ema mängib märtrit, kes kannatab isa pärast ja laps võtab seda tõena, siis laps ei tahagi meeste maailma näha ja ta ei näe ei kaugele ega lähedale.

Silmalihaste tundlikkus langeb iseenda tuimaks tegemisest selle suhtes, mida ei taheta näha või mida häbenetakse vaadata.

Täielik tahtmatus oma lähedasi näha ei lase lähedale näha. Kõigepealt on see alati vanematega seotud probleem.

Kui tahtmine näha, et hea olla ja mittetahtmine näha, et hea olla võistlevad omavahel, siis silmades on pinge.

Silmade kuivamine on häbi näha.

Läätse lubjastumine ehk hallkae tekib siis, kui inimene tahab olla kurvastavatest pisiasjadest kui elu pinnapealsetest asjadest üle. Mida kindlam ehk jäigem inimene oma maailmanägemise õigsuses on, seda lootusetum on tema hallkae prognoos.

Silmapõhjade lubjastumine tekib siis, kui inimene kurvastab oma elu põhjapanevate kui äärmiselt oluliste asjade pärast, mis tegelikult ongi olulised, aga tahab sellest kurvastusest mehiselt üle olla.