Viimases postituses kirjutasin ühest hõljumist, mida ma sabaga elukaks nimetasin ja mis mulle silma tekkis. Kahjuks ei läinud see järgmiseks päevaks ära ja oli hirmus suur ja tume ja kattis pikisuunas üle poole mu vaateväljast.
Õnneks tõmbus ta järgmiseks hommikuks siiski natuke koomale, mis andis mulle lootust, et ta kaob varsti ära.
Kahjuks tekkis järgmine päev veel üks sihuke samasse silma.
Õnneks muutusid mõlemad paari päeva jooksul palju väiksemaks.
Kahjuks on nad tänaseni alles ja olemas, kuigi õnneks juba üsna nähtamatud ...
Sihuke lugu siis. Ah jaa ... nägemisteravust need hõljumid mul ei mõjutanud.
Loomulikult läksin algul närvi ja hakkasin kõiksugu hirmsaid asju ette kujutama. Siis googeldasin ja leidsin, et tegemist on nn klaaskeha hõljumitega, vahest kutsutakse ka "laevukesteks" või "paadikesteks" ja nende tekkimine on enamasti teadmata, kuigi vahel ka tõsiste haigustega seotud ning ametlikku ravi neile ei ole. Muidugi sattusin korraks ka paanikaosakonda, kui juhtusin lugema, et nende hõljumite tekkimine võib viidata võrkkesta rebendile ja seda ma nüüd küll omale ei tahaks. Aga siis lugesin edasi, et enamasti nad kaovad iseenesest nagu tekivadki ja loomulikult neile ravi ei ole ja enamasti pole ka vaja. Siis meenutasin juhtumeid, kus ametlik meditsiin tunnistab ravimatuks või lootusetuks seisundid, mis on tegelikkuses üsna hästi ravitavad, ainult et mitte tabletiga, ja siis ma sulgesin selle paanikaosakonna. Ja läksin šamaanirännakule ja ravisin oma silmi. Peale seda on palju parem. Nad jäid nii vaevumärgatavaks, et kui ma neid just taga ei otsi, siis neid ei näe. Tegelikult ma näengi vaid ühteainukest veel, teine on juba suht olematu. Nüüd peaks veel natuke "nõiduma" ja neist lõplikult lahti saama.
Alustasin ka väikese toortoidu paastuga oma organismi puhasamiseks, ehk aitab see puhastada ka silmi. Pealegi on praegune sügisene saagikoristusaeg ideaalne aeg selleks, kõike värsket on ju nii palju saada. Ja nii ma siis veedangi oma vabad hetked metsas ja maal, paadunud korilane nagu ma olen ja naudin seda täiega :)
Loomulikult läksin algul närvi ja hakkasin kõiksugu hirmsaid asju ette kujutama. Siis googeldasin ja leidsin, et tegemist on nn klaaskeha hõljumitega, vahest kutsutakse ka "laevukesteks" või "paadikesteks" ja nende tekkimine on enamasti teadmata, kuigi vahel ka tõsiste haigustega seotud ning ametlikku ravi neile ei ole. Muidugi sattusin korraks ka paanikaosakonda, kui juhtusin lugema, et nende hõljumite tekkimine võib viidata võrkkesta rebendile ja seda ma nüüd küll omale ei tahaks. Aga siis lugesin edasi, et enamasti nad kaovad iseenesest nagu tekivadki ja loomulikult neile ravi ei ole ja enamasti pole ka vaja. Siis meenutasin juhtumeid, kus ametlik meditsiin tunnistab ravimatuks või lootusetuks seisundid, mis on tegelikkuses üsna hästi ravitavad, ainult et mitte tabletiga, ja siis ma sulgesin selle paanikaosakonna. Ja läksin šamaanirännakule ja ravisin oma silmi. Peale seda on palju parem. Nad jäid nii vaevumärgatavaks, et kui ma neid just taga ei otsi, siis neid ei näe. Tegelikult ma näengi vaid ühteainukest veel, teine on juba suht olematu. Nüüd peaks veel natuke "nõiduma" ja neist lõplikult lahti saama.
Alustasin ka väikese toortoidu paastuga oma organismi puhasamiseks, ehk aitab see puhastada ka silmi. Pealegi on praegune sügisene saagikoristusaeg ideaalne aeg selleks, kõike värsket on ju nii palju saada. Ja nii ma siis veedangi oma vabad hetked metsas ja maal, paadunud korilane nagu ma olen ja naudin seda täiega :)
 |
| Milline võrratu pidulaud! Kas mätas punetab või sinetab? |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.