Motivatsioon on üks kummaline asi. Kui kõik läheb hästi ja ilusti, siis pole mingit probleemi oma eesmärkide poole pürgida. Iga sammuke toob juba iseenesest rõõmu ja muud präänikut polegi vaja. Kui aga ei lähe nii ladusalt, siis annab ka motivatsiooni tikutulega otsida.
Ei saa salata, mul on hetkel seda motsivatsiooni ikka hirmsasti juurde vaja. Püüan võtta mõistusega, et tulemused ei tule nii kiiresti. On vaja pühenduda pikkadeks kuudeks ja võibolla mõneks aastataks koguni. Aga lõpptulemus on ju ometi pingutamist väärt. Ja kui teised on sellega hakkama saanud, miks siis mina ei peaks saama. Leidsin sellise lehekülje http://www.snezha.com/ , kus üks naisterahvas kirjutab oma kogemusest. Võimatu see järelikult ei ole, lihtsalt on vaja natuke ennast sundida, kasvatada tahtejõudu ja mitte käega lüüa ning aega ja kannatust varuda.
See, mille üle ma siin kaeblen, on minu treeningu tulemused. Mõõtsin täna mööda nööri nägemisteravust ja selgelt nägemise piir on täpselt sama kaugel kui eelmisel nädalal :(
Teinekord aitab motivatsiooni hoida see, kui prillidele ja läätsedele tehtavad kulutused rahaliselt kokku lüüa. Mõelda, kui palju kulub raha lihtsalt selle pärast, et ma ei viitsi tunnikest päevas pühendada oma silmade eest hoolitusemisele. Ja kui lõpuks silmanäegemine on taastunud, siis ei lähe ju enam tunnikest päevas, siis saab juba vähemaga läbi.
Aga teinekord on lihtsalt suur masendus, siis peab suruma hambad risti ja kannatama selle nimel, et tulevik oleks ilusam. Võtame näiteks, kui paljud inimesed alustavad oma karjääri kõige madalamalt pulgalt töötades end üles, teades iga hetk raudkindlalt, et see kannatus tasub end kunagi kuhjaga ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.