Mustikale

Nüüd kõik kiiresti mustikale. Mustikad on täista valmis, käisin metsa all vaatamas, kas tasub juba korjama minna. Tasub küll. Mustikad on tänavu suured ja mahlased. Sõin esimese isu täis ja kavatsen lähipäevil korviga tagasi minna - talvevarusid koguma. Mustikad teadagi on silmanägemisele head, peale selle ka lihtsalt maitsvad ja häid vitamiine täis.

Mille poolest mustikas veel kasulik on?

Mustikad seovad organismis vabu radikaale, takistades seeläbi vananemisprotsesse ning mitmete haiguste teket ja arengut; mustikas sisalduvate vitamiinide rohkus aitab tugevdada tervist, alandab riske kasvajatele, südame-, veresoonkonna- ning kesknärvisüsteemi haigustetekkeks. Marjadest on abi mälu parandamisel, samuti tasakaalu- ja koordinatsioonihäirete korral.

Tänane tulemus

Iga päev või isegi nädal ei tasu end nööritestiga vaevata. Hägusa ja terava nägemise tsooni piir on küll üsna konkreetselt tajutav, kuid siiski mitte millimeetrise täpsusega joon. Tänased tulemused said kirja samad kui eelmine kord. Parem mitte end petta mõnemillimeetrise tulemusega, pealegi ei ole nöör ja joonlaud sellise mõõtmise juures just eriti täppistööriistad.

Aga sinise teeviit, mis aknast paistab, ei ole enam ammu lihtsalt sinine hägune laik. Sel on sõidusuunad, mitte selgelt, aga siiski ... Kohanimede kohal on hallikad hägused laigud. Varem polnud võimalik neid üldse eristada. Isegi roheline laiguke hakkab eristuma sealt, kus paikneb maantee number.

Kalendris seina peal on eristatavad vahed numbrite vahel, read ja tulbad. Punased ja mustad numbrid on eristatavad ning mõnel eriti selgel hetkel on numbrid isegi loetavad. Neid eriti selgeid hetki on hakanud järjest rohkem ja rohkem juhtuma.

Teinekord on see selge nägemine natuke teistmoodi kui normaalne hea nägemine. Raske on seda kirjeldada, aga see on justkui häguse laigu seest ilmuks välja hästi peene kirjaga täht või number. Nendele peentele joontele jääb siiski miski hallikas vari ümber. Huvitav kas teistel on ka nii?

Uusi nippe otsimas

Sel nädalavahetusel osalen bioenergeetilise tervendamise seminaril. Loodan saada uusi nippe ka silmade parandamiseks. Need energiaravi võtted, mis ma seni kasutanud olen, on küll hea tunde jätnud. Põhiliselt olen viimasel ajal kasutanud Leo Angarti raamatust loetud tehnikat. Eks aega peaks sellele muidugi rohkem pühendama, aga kui leiaks veel efektiivsema tehnika, oleks ju veel parem.

Suvine laiskus

Suvel lendab aeg kohe teistmoodi. Avastasin, et pole tükk aega ühtki ülestähendust teinud. No ei soosi need laulupeod ja õllesummerid kirjatöid. Õnneks pole ma silmade treenimist täitsa ära unustanud. Snezha ütles ka, et pole vaja päris iga päev harjutada. Võtan praegu veidi vabamalt ja ei hakka paanitsema. Vartsi võtan end jälle käsile, ma tean.

Tellitud läätsed kohal

Netist tellitud läätsed jõudsid kohale kahe päevaga. Väga kiire ja mugav. Nüüd siis harjutan oma silmi jälle läätsesid kandma. Pole juba ammu tervet pikka päeva läätsedega olnud, niisiis alustasin kolmest tunnist päevas ja pisitasa püüan seda aega pikendada. Autojuhtimiseks said need läätsed siiski nõrgad, aga muidu täitsa okei.

Tänase nööritesti tulemused ka: vasak silm 19,5cm, parem 23 cm.

Uusi prille oleks vaja

Nüüd on tegelikult see aeg käes, kui oleks tarvis uusi prille. Nimelt avastasin, et tööl väsivad silmad jubedalt ära, vaatamata sellele, et ma neile pidevalt puhkust püüan anda. Taipamine tuleb aeglasemalt, aga lõpuks jõudis kohale - mu prillid on lähedale vaatamiseks liiga kanged. Aga ilma prillita vaatamiseks on arvuti ekraan jälle liiga kaugel. Kodus kasutan üht paari igivanu prille, mis on nõrgemad, aga need näevad nii jubedad välja, et tööl ma neid küll kanda ei julge. Vaatad ja imestad, kuidas kunagi sellistega üldse käidi... No oli ikka mood... Need on suured ümarad ja rasked ning katavad pea pool nägu. Lisaks on klaasid parajad pudelipõhjad, tol ajal vist õhendatud plastklaase veel ei tuntud. Paras hernehirmutisele ninale panna.

Hakkasin nüüd uurima, kus saaks silmaarstile, mis ei oleks mõne prillipoe juures. Mul on haigekassa kindlustus ka ikkagi olemas ja polikliinikutes peaks ka ju ometi silmaarsti vastuvõtt olema. Aga paistab, et see on jälle üks lootusetu üritus. Sama lugu mis mujal - tahad vastuvõtule saada - maksa! Tasulises vastuvõtus on vabu aegu lähimaks kaheks kuuks ja kaugemale aegu üldse ei registreerita.  Üldiselt sain niipalju targemaks, et tuleb helistada kuu esimesel päeval enne kella 8.00, siis võib õnnestuda aeg saada. Kahe kuu pärast. Vägev!

Liigseid kulutusi püüan vältida ja tasuline silmaarst pole kindlasti see koht, kuhu ma oma raha pakkuma läheks. Läätsed ja prillid maksavad niikuinii paraja kopika.

Häda ajab härja kaevu ja teeb inimese nutikaks... Niisiis tellisin internetist omale paari läätsesid ära, nõrgema numbriga. Homme saab ehk juba kätte. Loodetavasti ei saanud liiga nõrgad nüüd.

Jaanid läbi

Jaanipäev möödus nagu eestlastel ikka kombeks väikse lõkke ja suure ülesöömise tähe all. Sai puhatud nii igapäevasest tööst kui ka silmaharjutustest. Võtsin veidi rahulikumalt ja lasin ka silmadel puhata. Ühest küljest ei teinud paar päeva harjutusi, teisest küljest ei olnud ei lugemist ega arvutitööd ega muud stressi. Kus võimalik, seal püüdsin olla ilma prillideta.

Eile alustasin taas igapäevase rutiiniga. Halvasti vahepealne puhkus igatahes mõjunud ei ole, ju siis tuli pigem kasuks. Püüdsin eile üles märkida uue mõõdu, kaugele selge nägemise piir mööda nööri ulatub. Ei saanud tulemust kirja, kuna olenevalt sellest kas paistis päike või mitte (ehk et kui hea oli valgus) ja kas olin just teinud paar harjutust koos pikema lõdvestusega, kõikusid tulemused lausa 5 cm ulatuses. Mitte kordagi ei olnud mõõt kül väiksem kui viimati mõõdetud. Siit siis kaks järeldust: esiteks - tagasiminekut ei ole, toimub siiski paranemine ja teiseks - korralik silmade lõdvestus parandab nägemist tunduvalt. No see pole küll mingi uus avastus, kuid hea oli seda oma naha peal kogeda.

Praegusest treeningplaanist ja päevakavast

Kui ma uue raamatu kätte sain, siis ma kirjutasin, et hakkan proovima harjutamist seal soovitatud plaani järgi. Põhimõtteliselt nii olengi teinud. Plaan koosnes kahest puhktist: 1) anda silmadele energiat 2) treenida nõrgemat silma kuni mõlemad silmad on võrdsed. Selleks on antud üks harjutus, mida seal nimetatakse nööri harjutuseks. (Sarnane tuntud trombooni mängimise harjutusega)

Harjutus on selline: hoida pliiatsit silme ees selge nägemise piiril, hingta aeglaselt ja sügavalt ning lõdvestuda. Tuua pliiats 5 cm enda poole ja viia seejärel tagasi ja 5 cm selgelt nägemise piirilt kaugemale. Liigutused olgu aeglased ja sujuvad. Ja nii korrata ca 5 minutit.

Niisama lihtne ongi. Aga...    sealne soovitus oli teha seda kõike iga kahe tunni tagant. Seda ma pole suutnud ükski päev...   niisiis lõpetasin üritamise ja panin omale paika teistsuguse päevaplaani.

Kõigepealt - kuna ma olin juba hakanud harjuma igapäevaste silmalihaste harjutustega (üles-all, paremale-vasakule jne) ja omad vitsadki kätte saadud liialt hoogsalt alustamise pärast, siis mõtlesin, et ma teen neid harjutusi edasi. Küll mitte kogu päev igal võimalikul ja võimatul hetkel, aga teen. Kõigepeal andsin natuke silmadele aega taastuda, ilmselt mu peavalud ikka sellest olidki, et ma üle pingutasin. Ja siis otsustasin, et see on hea hommikuvõimlemine silmadele. Nii teengi hommikul neid harjutusi kuskil 5-10 minutit.

Päeva jooksul hoolitsen selle eest, et ma arvutiga töötades silmadele regulaarset puhkust annan - vaatan välja kaugusesse, pilgutan tihti ja teen neid lõdvestavaid pilgutamisharjutusi, mõne lühikese palmingu ka.

Õhtul siis hakkab see silmadega tegelemise aeg tegelikult. Siis teen ära energiaharjutused. Teinekord teen vahelduseks enda energiaravi või reikit või midagi sellist. Ja siis hakkan tromboonima. Ja kuna nägemisteravuse kaart on seinal, siis töötan sellega ka. Seda tuleb lihtsalt vaadata mingilt sobivalt kauguselt, kust mõn ülemine või keskmine rida näda on. Siis lõdvestada silmi ja vaadata rida allpoolt ja kui see on hägune, siis lasta silmadega lihtsalt üle rea käia ja veel lõdvestada ja siis vaadata. Et normaalne nägemine toimub tegelikult pingutamata, siis sellega harjutabki pingutamata nägemist. Lihtsalt pingutamata vaadata hägust tähte kuni ta läheb silme ees selgeks. Täiesti analoogiline joogaharjutustega, kus ebamugavas poosis püsimiseks tuleb lihaseid muudkui lõdvestada ja lõdvestada ja lõdvestada...

Lisaks kuulub mu treeningplaani juurde akupressuur, mida teen harjutuste vahepeal koos muude lõdvestusharjutustega. Päikselise ilmaga lasen ka päikest kinnistele silmadele paista. Kokku õhtune ajakulu umbes tund. Kui ma väga hoos olen, siis võib kauem ka minna.

Organismi puhastuskuur sai läbi, sellega on kõik selleks korraks. Porgand ja muud silmadele hea köögiviljad on mu toidulaual ikka edasi. Muid vitamiine ei võta. Kui väga vaja, siis kasutan taruvaiguekstraktiga silmatilku. Üldiselt väga ei ole vaja.

Veel üks selge nägemise hetk

Paar päeva tagasi panin omale kodus seinale nägemiskontrolli tabel. Leidsin internetist sellise, kus on nägemisteravuse näit peal (seal on küll need ameerika mõõdud, aga sobis see ka) ja mis on ette nähtud vaatamiseks 3 m kauguselt. Vot siit sikutasin.

Teadsin juba ennegi, et ega ma 3 meetri pealt ülemist rida ei näe, selles mõttes mingit pettumust polnud. Testisin nägemist koos prillidega ka ja ma nägin 20/20 rida. Vot see oli üllatus. Olin alati arvanud, et mu prillid on veidi nõrgemad kui vaja. Nüüd on siis kaks võimalust - kas mu silmad on veidike paranenud (mis oleks ju ometi loogiline) või see mida ma pean täiesti teravaks nägemiseks on rohkem kui tegelikult vaja. Tegelikult tekitas see veel igasugu mõtteid - nimelt vanasti kui ma rohkem läätsesid kandsin, olid mu läätsed umbes numbri võrra väiksemad kui prilliklaasid. Aga nüüd viimati, kui käisin silmaarstil (millest ma ka siin kirjutasin kui kohutavalt masendavast kogemusest), siis kirjutati täiesti sama retsept, mis mul siiani oli ja see on praktiliselt sama number, mis prillidel. Kuna mul on vanast portsust paar paari ühepäevaseid läätsesid alles ja kasutan neid näiteks ujulasse minnes, siis ma tean, et need on üsna kanged, silmadel kulub vähemalt pool tundi nendega harjumiseks. Et siis kivi selle optometristi kapsaaeda - nii ignorantselt ei tohiks üks arst ikka teiste nägemisse suhtuda.

Ja siis eile päeval muude toimetuste keskel äkki märkasin, et ma näen seina peal olevat tabelit. Mitte ainult kõige ülemist rida, vaid teist ka. Kuna ma ei olnud päris õigel kaugusel, siis võtsin asendi 3 m joone taga sisse ja uurisin,  mis rida on kõige väiksem mis ma näen. Ja see oli 20/100! See vastab umbes -2.0 D prillide vajadusele.

Ja kui te nüüd küsite, kuidas mul see õnnestus, siis vastus on üsna lihtne - päike paistis ja valgustus oli väga hea. Kui ma ennegi olen rääkinud, et prillid tunduvad natuke teravad, siis on see alati olnud hea valgusega, eriti õues päikselise ilmaga. Nüüd tuleb meelde ka, et ühest raamatust lugesin, et nägevusteravus võib inimesel päeva jooksul kõikuda isegi kuni 2 dioptri piirides. Olenevalt siis kui väsinud on silmad või kui hea-halb on valgustus. Tegelikult järeldub sellest, et vaja oleks vähemalt kahtesid eri tugevusega prille - ühed päikselise valge ilmaga kasutamiseks ja teised siseruumisesse või õhtuteks. Aga arstid kontrollivad nägemist ainult hämaras ruumis...

Lõpuks mõõtsin ka oma selge nägemise kaugust mööda nööri. Ootasin, kuni päike uuesti välja tuli ja kohe oligi tulemus parem kui eilne - parem silm 22,5 cm, vasak silm 19 cm. Kusjuures ma olen enamus aega treeninud ainult vasakut silma, et see kõigepealt teisele järele jõuaks.

Motivatsioonist

Motivatsioon on üks kummaline asi. Kui kõik läheb hästi ja ilusti, siis pole mingit probleemi oma eesmärkide poole pürgida. Iga sammuke toob juba iseenesest rõõmu ja muud präänikut polegi vaja. Kui aga ei lähe nii ladusalt, siis annab ka motivatsiooni tikutulega otsida.

Ei saa salata, mul on hetkel seda motsivatsiooni ikka hirmsasti juurde vaja. Püüan võtta mõistusega, et tulemused ei tule nii kiiresti. On vaja pühenduda pikkadeks kuudeks ja võibolla mõneks aastataks koguni. Aga lõpptulemus on ju ometi pingutamist väärt. Ja kui teised on sellega hakkama saanud, miks siis mina ei peaks saama. Leidsin sellise lehekülje http://www.snezha.com/ , kus üks naisterahvas kirjutab oma kogemusest. Võimatu see järelikult ei ole, lihtsalt on vaja natuke ennast sundida, kasvatada tahtejõudu ja mitte käega lüüa ning aega ja kannatust varuda.

See, mille üle ma siin kaeblen, on minu treeningu tulemused. Mõõtsin täna mööda nööri nägemisteravust ja selgelt nägemise piir on täpselt sama kaugel kui eelmisel nädalal :(

Teinekord aitab motivatsiooni hoida see, kui prillidele ja läätsedele tehtavad kulutused rahaliselt kokku lüüa. Mõelda, kui palju kulub raha lihtsalt selle pärast, et ma ei viitsi tunnikest päevas pühendada oma silmade eest hoolitusemisele. Ja kui lõpuks silmanäegemine on taastunud, siis ei lähe ju enam tunnikest päevas, siis saab juba vähemaga läbi.

Aga teinekord on lihtsalt suur masendus, siis peab suruma hambad risti ja kannatama selle nimel, et tulevik oleks ilusam. Võtame näiteks, kui paljud inimesed alustavad oma karjääri kõige madalamalt pulgalt töötades end üles, teades iga hetk raudkindlalt, et see kannatus tasub end kunagi kuhjaga ära.