Trennist ka

Ma olen mitmel korral viitanud trennile, kus ma käin ja kust ma mitmeid huvitavaid nippe ja muid teadmisi olen ka silmade jaoks saanud. See ei ole mingi silmaharjutuste trenn tegelikult, kui olen vale mulje jätnud. See on midagi hoopis, hoopis muud...

Aga nüüd algamas uus hooaeg uue trenniga ja ma teeks siinkohal natuke reklaami:

Kindlasti tuleb seal juttu ka õigetest harjumustest ja LÕDVESTUSEST :) 

Ei ole see trenn siis pühendatud silmadele, vaid üleüldiselt terve olemisele, aga kindlasti on palju huvitavat. Usun, et see info ei jookse küll kellelgi mööda külgi maha.

Täpsem info Facebookis https://www.facebook.com/events/234063496715477/

Olukorrast ...

Teiste blogijate kirjutusi lugedes olen jätnud enda enda tegemistest teavitamata. Ega sellega muud olegi, et teen aga aeg-ajalt natuke harjutusi, liiga usin ei ole (kahjuks), päris lohe ka mitte. Viimati soetatud läätsed said tugevusega -3.75 ja -4.75. Neid olen nüüd paar nädalat juba kandnud ja väga parajad on. Parajad selles mõttes, et näen nendega piisavalt hästi, et käia tööl, ajada omi asju ja sõita autoga. Ükspäev käisin ka koolitusel, nägin slaide seina peal ja kõike, mis vaja. Ei ole hirmu, et jäävad nõrgaks ja ei näe. Pimedas on veidi hägune, aga õnneks pole mul viimasel ajal väga vaja olnud öisel ajal autoga sõitma minna, muu ei tekitagi probleeme. Öisteks autosõitudeks on mul ikka vanad kanged prillid igaks juhuks alles ja üks komplekt tugevamaid läätsesid ka. Aga nagu öeldud, pole vaja läinud. 

Teisest küljest, arvutiga töö tegemiseks võiks olla veel nõrgemad. See on jälle see teema, et prille oleks kergem vahetada, läätsedega on tülikas...

Kui võtta ette ameerika silmaarstide soovitused, siis silmade stressi vähendamiseks peaks lähedale vaatamise prillid olema umbes 2 D võrra nõrgemad kui kaugele vaatamise prillid. See nn Youngi valem kõlab nii -  lühinägelikkuse progresseerumise peatamiseks ja vältimiseks tuleks kasutada bifokaalseid klaase, nii et ülemine kaugele vaatamise klaas on umbes 0.5 D alakorrektsiooniga ja alumine lugemiseks +2.0 D rohkem kui ülemine klaas. Näiteks inimene -4.0 D lühinägelikkusega saab ülemise klaasi -3.5 D ja alumise klaasi (lugemiseks) -1.5 D või inimene nägemisega -1.25 saab -0.75 ülemise ja +1.25 alumise. 

Omast kogemusest lisan, et 2 dioptrine vahe võib tõesti aidata silmade stressi vähendada ja kindlasti raamatu, ajalehe jms lugemisel, aga kuna arvutiekraan asub üldjuhul silmadest kaugemal, siis jääb see natuke liiga nõrgaks. Vähemalt minul jäi. Raamatuid püüan lugeda aga hoopis ilma. Tegelikult enam ei püüa, nüüd ikka juba loengi!

Veel üks huvitav blogi

Leidsin internetis veel ühe blogi, mida oli päris huvitav lugeda, Mark825's blog. Paljud tema mõtted tekitasid äratundmisrõõmu. Ühena esimestest juhtusin lugema tema tõdemust, et hea valgusega on nägemine pea poole parem. Isegi olen rohkem kui kord selle üle üllatunud olnud.

Mark kirjutab, et ta alustas silmade treenimisega aprillis 2008. Enne seda olid ta silmad -5.50 ja -5.25. Praegu on prillide tugevuseks -3.00. Esimised õpetused leidis ta Leo angarti raamatust Improve Your Eyesight Naturally, David De Angelis raamatust The Secret of Perfect Vision ja Thomas Quackenbushi raamatust Relearning to See.

Mark teeb oma blogis ülevaateid ka raamatutest, kust ta nägemise parandamiseks häid soovitusi välja nopib ning teistega jagab. Aga põhiliselt loomulikult jagatakse oma isiklikke kogemusi, ja eks ole ette tulnud nii paremaid kui halvemaid päevi. Niipalju kui ma tema harjutamistest aru sain, teeb ta umbes 3 erinevat harjutust või tehnikat päevas, pühendades sellele 20-30 minutit. Suurt tähelepanu pöörab ta ka pinge, eelkõige vaimse pinge, vähendamisele. Lisaks muidugi ilma prillideta olemine ja nõrgemate prillide kasutamine.

Ühena esimestest asjadest hankis ta endale kaks paari prille, ühed siis kaugemale vaatamiseks ja teised lähitöö jaoks. Kaugemale vaatamise prillidega on  korrigeeritud nägemine umbes 0,5 ehk 20/40 ehk siis mitte päris ideaalne, vaid veidikene vähem. Lähemale vaatamise prillid on terve dioptri võrra nõrgemad. Ehk siis täpselt see, mida minagi üritan. Kuigi läätsesid on tunduvalt tülikam vastavalt olukorrale vahetada.

Oleks võimalusaed piiramatud, oleks mul isegi vähemalt kolm paari prille. Ühed lähitöö (arvuti) jaoks, need peaks olema täpselt nii tugevad, et pingutamata (ja see on oluline, et just silmi pingutamata) ekraanile näha. Palja silmaga peaksin ma praegu veel ninapidi vastu ekraani olema, et midagi näha ja see koormab nii silmi kui ka kaela ja selga liiga palju. Teine paar siis niiöelda kaugemale vaatamiseks, lihtsalt olemiseks, toimetamiseks, elamiseks. Ja kolmas paar eriti nõudlikeks olukordadeks nagu näiteks öisteks autosõitudeks.

Kokkuvõttes oli tema blogi väga kosutav lugeda ja mõista, et ta teistel on samasuguseid kõhklusi ja kahtlusi kui mul ning mõtteid, mida tahaks jagada.

Teisi blogijaid

Tuhnisin internetis otsides teiste kogemusi ja leidsin Sorrisi blogi. Hea on tutvuda tegelike inimeste reaalsete tulemustega koos tagasilöökidega, mis elus ikka ette tulevad.

Ütlen seda sellepärast, et internet on täis ühes küljest õpetusi, mis on muidugi hea, et see teadmine on kättesaadav, aga teisest küljest reklaami raamatutele-videotetele, mida müüakse kas suurema või väiksema raha eest, lubadusega, et silmad saavad kohe (30...60 päevaga) korda. See on müügimehe jutt ja sellel on tegeliku eluga vähe pistmist.

Oma blogis kirjutab Sorrisi, et ta alustas  2007 aasta novembris kandes prille tugevusega -8.00 D koos astigmatismi korrigeerimisega  -0.5 D mõlemas silmas. Viimastel andmetel saab hakkama -5.00 D prillidega, eriti nõudlikes olukordades kasutab ka natuke tugevamaid, kuid veedab osa aega päevast ka üldse ilma prillideta. Sorrisi kirjeldab päris põhjalikult mida ja kuidas ta oma silmade treenimiseks teeb. Aluseks on Batesi meetodi põhine heade nägemisharjumuste omandamine, aga ta teeb ka Meir Schneideri pakutud võimlemisharjutusi silmadele ning Huxley visualisatsiooniharjutusi. Lisaks jooga ja autogeenne treening. 

Foto: Sorrisi/Seeing Beauty

Veidi kurb on lugeda, et ta on ligi viie aastaga nii vähe edenenud. Et tegelikult lähebki nii kohutavalt kaua aega. Kuigi vahepealsel ajal oli ta nägemine vist isegi natuke parem. Tegelikult peaks ju ikkagi rõõmustama, et ta üldse on selle tee ette võtnud. Ja paranemine on toimunud.

Teiste kogemusest õppimiseks oli seda blogi ikkagi väga hea lugeda, tegin sellest omale päris mitu järeldust. Esiteks olen ma ikka väga laisk ja lohe olnud oma harjutamiste koha pealt. Mul ikka jääb vahest päevi vahele kus ma midagi ei tee. Teiseks olen ma oma silmanägemist koduste vahenditega mõõtes üritanud kirja saada parima tulemuse, mis on tegelikult väga üle hinnatud. Enesepettus. No ma jõudsin selleni ka ise juba paar nädalat tagasi kui ma uusi läätsesid valisin. Kolmandaks tundub, et ongi täiesti normaalne, et nägemisteravus muutub päeva jooksul päris suurtes piirides. Ja neljandaks - ma olen õigel teel. Sorrisi kirjutab ka asjadest, mis toimivad ja mis ei toimi, annab soovitusi, mida teha ja mida tegemata jätta. Ma olen jõudnud samadele järeldustele ja selles mõttes on hea leida sellele kinnitust.

Uute läätsede tellimise aeg

Nonii, on aeg jälle uued läätsed osta ja nüüd on väike probleem. Viimase nööritestiga sain ju tulemuseks -3 ja -3,5, aga nii nõrkasid ma küll ei julge tellida. Alati ei ole ju tingimused nii ideaalsed. Pealegi, mul on läätsesid vaja siis, kui mul on tõesti vaja näha. Muul ajal võiks ja saaks rohkem hoopis ilma läbi ajada.

Tegelikult olengi hakanud raamatuid lugema ilma läätsedeta (või prillideta). Esialgu oli nina ikka täitsa vastu lehekülge, nüüd on lugemiskaugus juba peaaegu normaalne ja aina paremaks läheb. Mõni on imestanud, et mida ma oma silmi siis veel lugemisega piinan, aga tegelikult pole ükski nägemisteraapia õpetus käskinud sellest loobuda. Vastupidi, näiteks laisa silma puhul on isegi soovitatud lugeda kord ühe, kord teise silmaga, teist siis kinni kattes. Et mõlemad silmad ikka oma koormuse kätte saaksid.

Muidu toimetades saan ka aina paremini ilma terava nägemiseta hakkama. Tuleb tunnistada, et väga palju on ikkagi harjumustes kinni. Või siis, nagu öeldakse - nägemine on enamat kui ainult füüsiliste silmadega nägemine, see on suures osas ka ajutöö. Ei ole mu silmad ju veel ju nii head, et ma võiks öelda, et ma palja silmaga midagi väga näeks. Ikka on ümberringi üks suur udukogu, aga see ei mõju enam samamoodi kui alguses. Meenutan aastatagust aega, kui väsitav ja masendav see tegelikult oli. Tahtsin ju kõiges väest kiireid tulemusi saada ja parim võimalus pidi olema prillid kohe täielikult nurka visata. No ei saanud mina niimoodi.

Praegused -4 ja -5 ei tundu nii väga üleliia kanged. Natuke vähemaks peaks võtma küll, eriti vasakut. Ilmselt on mu mõningase topeltnägemise põhjus see, et üks silm on teisega võrreldes liiga kange. Arvasin esiti, et mu astigmatism on hullemaks läinud, aga tegin mitmeid teste, vaatasin nii ja naapidi ja vist ikka ei ole. :-)

Lõpuks tuleb tunnistada, et ega see nööritest ikka väga täpne nüüd ka ikka ei ole. Aga no seda ju ei lubatudki. Lihtsalt üks viis arengut jälgida.

Mustikad purgis

Metsamustikad on ka sel aastal kasvatanud imekena saagi. Marjad on suured ja ilusad, lust korjata. Peale selle, et mustikad pidavat nägemisele hästi mõjuma, on nad lihtsalt NII head. Hea niisama süüa ja talveks sisse teha. Minu talvevarud saidki nüüd varutud ja moosiks keedetud. Aga mustikaaeg veel kestab, küllap jõuab veel mitu korda metsas mustikaid söömas käia.

Nööritest

Ma pole ammu enam selle koduse nööritestiga oma nägemist mõõtnud. Eks mingil ajal tundus, et tulemused on kas liiga tillukesed või lausa olematud ja iga nädal sama numbrit kirja panna oleks mõttetu. Pealegi on nöör ja joonlaud nagunii üsna robustsed mõõtmisvahendid ja annavad vaid mingi umbkaudse hinnangu olukorrale. Olenevalt kui puhanud või väsinud on silmad ja missugune on valgus, võivad tulemused erineda lausa mitme sentimeetri võrra.

Aga täna tuli meelde ja tegin ära. Et paremat tulemust saada, valisin nagu varemgi hetke, kus valgus on mulle soodne. Päike tuli ka pilve tagant välja. On see nüüd aus või mitte, aga ka varasemad mõõtmised on tehtud hea valgusega. Enne harjutamist ei teinud silmaharjutusi ega midagi, lihtsalt oli nagu oli.

Tulemus: parem silm 32 cm, vasak silm 28 cm.

Et siis umbes -3 ja -3,5. Ma ise olen küll väga rahul! Olgugi, et ma olen väga tihti harjutamise koha pealt laisk ja looder olnud, on ikka mingi kasu sees. Olgu see mulle õpetuseks.

Tegelikult oli seekord väga raske täpselt mõõta, kui kaugele ma hästi näen. Vanasti oli selge ja häguse nägemise vahel kohe väga konkreetne piir, nüüd on see piir selline lailivalguv ala, üsna mitu sentimeetrit siia-sinna. Kirja sai siiski konservatiivsem tulemus, kindla peale minek.

Pärast tegin natuke silmaharjutusi ja siis mõõtsin veelkord. Nagu arvata võis, paranes tulemus oluliselt :-) Lausa kuni 3 cm. Olen hakanud tähele panema, kuidas harjutamine annab kohese tulemuse. Ja veel olen tähele pannud, et neid täiesti selgelt nägemise välgatusi on aina sagedamini. Aga üks halvem asi on ka - teinekord ma näen topelt, justkui silmad ei teeks koostööd. Selle asja parandamiseks on ka harjutused olemas, pean need lihtsalt uuesti välja otsima.

Viimase aja harjutustekompleks näeb mul välja umbes selline:
1. Lähemale ja kaugemale vaatamine: vaatan 2-3 sekundit oma ninaotsa ja seejärel 2-3 sek umbes 5 meetri kaugusel asuvat punkti. Fikseerin oma pilgu sinna, mitte ei vaata lihtsalt kaugusse. Kordan mõned korrad (näiteks 5 korda), siis vaatan kaugusse (aknast välja) ja lasen silmadel lõdvestuda.
2. Siis teen mõned jõulised pilgutamised - surun silmad tugevasti kinni, kohe nii tugevasti, et nägu krimpsus. Hoian 2-3 sek ja siis lasen lahti.
3. Lõpetuseks vaatan paar korda üles-alla, paremale vasakule ja teen mõned silmaringid üht- ja teistpidi.
Nii lihtne ongi.

Uued läätsed

Juuli algul ostsin uued läätsed, tugevus jäi küll seekord samaks, mis viimati: -4 ja -5. Oma ostud teen Läätsed.com lehelt, sest sealt saab tellida ka ühekaupa. Lootuses, et mu silmad siiski aegamööda paranevad, ei taha ma osta mitme kuu varu sama tugevusega läätsesid varuks.

Seekord olid ühed kallima hinnaklassi omad sooduspakkumisega ja otsustasin need siis ära proovida, et kas on ka tõesti paremad. Peab ütlema, et algul mulle üldse ei meeldinud, kuidagi ebamugavad olid silmas. Nüüd olen vist ära harjunud ja pole vigagi. Tunduvad justkui veidi paksemad, silma panna ja ära võtta on nagu parem. Aga silmas ei ole küll erilist vahet. Vähemalt minu arust.

Üldiselt olen kasutanud kuuajalisi silikoonhüdrogeelläätsesid, st neid mida võib järjest kanda nii päeval kui öösel. Ööseks ma neid küll silma ei ole jätnud, ainult paar erandkorda on ette tulnud. Aga mulle tundub, et need kuivatavad mu silmi vähem kui hüdrogeelläätsed.

Probleem on hoopis selles, et mu silmad väsivad läätsede kandmisel. Ja see tekitab üldist väsimust, isegi unisust. Selles suhtes on prillid paremad, prillidega ma sellist asja täheldanud ei ole.

Lõdvestus

Istusin ükspäev lihtsalt niisama oma  silmakontrolli tabeli ees ja üritasin vaadata kuipalju ma näen. Siis tulid meelde need Meir Schneideri harjutused, kus ta ütleb, et tuleb niikaua vaadata ja silmi lõdvestada kuni järgmine rida udust välja tulema hakkab. Ja just tuleb lõdvestada, mitte mingil juhul pingutada.

Ja siis mõtlesin, et kui lõdvestus, siis olgu juba korralik. Töötasin läbi oma käed, pea, näo ja kaela nii nagu meil trennis õpetatakse. Trenni, kus ma käin, olen ma paar korda varem ka maininud, mitmed seal tehtavad lõdvestusharjutused on mu nägemisele üpris hästi mõjunud. Aga lähemalt ma neist siin ei kirjuta, et valesti ei läheks. Kel huvi, tuleb ise trenni. Augustis taas võimalus.

Vot nii, lõdvestasin korralikult oma näolihased ära ja klopsisin kogu keha ka takkaotsa üle. Kogu pikk tervendamise protseduur...

 Ja kui ma siis uuesti seina peal tabelit vaatasin, siis ma nägin viis rida rohkem kui enne!!!

Tõsi, ühest korrast ei piisa püsiva tulemuse jaoks. Selleks peaks palju, palju rohkem vaeva nägema. Oehh...

Ettevaatust vitamiin!

See info sai mulle teatavaks juba sügisel, kui töötasin läbi informatsiooni vitamiinide kohta, aga ma ei ole sellest kirjutanud. Võtsin lihtsalt teadmiseks ja tegin omad järeldused. Aga nüüd ma näen, et mu blogil on palju jälgijaid tekkinud, seega oleks aus seda infot ka jagada. Alljärgnev võib olla mõnevõrra šokeeriv.

Kõigepaelt kiire ülevaade A-vitamiinist, mis on teada-tuntud "silmavitamiin". Loomulikult on organismil vaja A-vitamiini ka mujal peale silmade, ta on tähtis luude arenguks, vereloomes ja teiste kudede taastootmiseks. A-vitamiin on rasvlahustuv vitamiin, seega on tema omastamiseks vaja organismil rasvast keskkonda. A-vitamiini imendumiseks on olulised ka tsink, seleen, niatsiin (ehk vitamiin B₃), C-, D- ja E-vitamiinid.

A-vitamiini (retinooli) saab vaid loomset päritoli toiduainetest, kuid organism on võimeline ka taimsetes toiduainetes leiduva β–karoteeni muutma organismis A-vitamiiniks. Seetõttu väljendataksegi selle vitamiini soovitust β–karoteeni ekvivalendina. Hetkel kehtiv ametlik soovitus on 750–1100 µg-ekvivalenti või 2475-3630 IU (rahvusvahelist ühikut) päevas. On autoreid, kes väidavad, et see ametlik soovitus on vaid miinimumkogus, millega me veel suudame enam-vähem elus püsida, täisväärtuslikuks eluks on vajadused suuremad. Aga sellest ma olen juba kord kirjutanud.

Parimateks A-vitamiini allikateks on maks, munakollased, rasvased piimatooted (või, juust); kollased ja oranžid puu- ja köögiviljad (porgand, paprika, tomat, apelsin, papaia).

Toiduga ei ole võimalik saada toksilises koguses A-vitamiini. Aga hoiatatakse, et toidulisandite ületarbimisel võib saada A-vitamiini mürgituse! Kuidas nii? Miks? Vaat siin läheb huvitavaks... Selleks hakkasin natuke uurima, mis asi on retinool ja mis on A-vitamiin ja kas nad on täpselt üks ja sama asi. Tuleb välja, et mitte päris. Retinool (keemiline aine, millel on kindel koostis ja struktuur) on ainult üks, kuigi peamine A-vitamiini komponent. Looduslik A-vitamiin koosnev sarnase ehituse ja toimega ühendite grupist - retinoididest - retinaalist, retineenhappest ja retinooli estritest jne. Sünteetilised vitamiinid aga sisaldavad üldjuhul vaid üht või mõnda neist ainetest. Ja siin ongi vastus küsimusele ja hoiatus tarbijale. Kui organismi siseneb mittetäielik toitaine, siis laenatakse puuduolevad koostisosad koevarudest, et seda mittetäielikku toitainet muuta kasutuskõlblikuks. See koormab organismi. Teiseks on sünteesitud vitamiinidel muutunud aine molekulaarne polaarsus, näiteks on mõni ühendus teises kohas või on molekul “peegelkujutisena”. See võib tunduda ebaolulisena, kuid tegelikult ei ole. Keha tunneb selle vahe ära.

Hoiatus kehtib ka sünteetilise β–karoteeni kohta. β–karoteen on siis A-vitamiini provitamiin, ehk aine, millest keha suudab ise A-vitamiini sünteesida. Statistiliselt on näidatud, et suitsetajatel, kes tarvitavad sünteetiliselt toodetud β-karoteeni tablette, esineb sagedamini kopsu- ja emakavähki kui neil, kes selliseid tablette ei kasuta. Ameerika Vähiliit on isegi üles kutsunud tähistama sünteesitud β-karoteeni sisaldavaid toiduaineid vähiriski suurendavatena. Olgu siis veelkord mainitud, et sellist seost ei ole leitud juurviljadest saadava β–karoteeni puhul.

A-vitamiinide valik apteekides on piisaval suur, et selles ära eksida. Lisaks vaid A-vitamiini sisaldavatele tablettidele-kapslitele on saada ka A+E vitamiini preparaate, samuti on A-vitamiin mitmete multivitamiinide ja toidulisandite, eriti kalamaksaõlide koosseisus. Aga tasub lugeda ka peenikest kirja ehk vaadata, mis on toimeaine. Ise olen ära tarvitanud paar lehte A-vitamiini kapsleid, 20 tk lehel, sisaldus 5000 IU, hind 1.55, toimeaine - retinüülatsetaat (see on oma olemuselt üks retinooli estritest, keemikud vist teavad seda nagunii, teistele võibolla liigne detail, aga olgu ära märgitud tõe huvides). Rohkem neid ei osta, esiteks sellepärast, et ma ei tea, mida see atsetaat mulle veel teeb, teiseks - ega mingit tulemust ka näha ei olnud ja kolmandaks - toidust saab hädavajaliku miinimumkoguse väga lihtsalt kätte, üldse pole vaja midagi kilode kaupa süüa, piisab 5 g maksast või 70 g porgandist.

Teine A-vitamiini toimeaine, mida palju kasutatakse, on retinüülpalmitaat (see aine on samuti retinooli ester). See nimetus tasuks meelde jätta. Mõni aeg tagasi ilmus ajakirjanduses artikkel kosmeetikatoodetest, mida tasuks vältida, hoiatatakse muu hulgas ka retinüülpalmitaadi eest. Artiklit võib lugeda näiteks siit - 10 kõige mürgisemat ilutoodet. Tekib küsimus, kui selle aine pealemäärimine on ohtlik, miks peaksime tahtma seda siis veel sisse süüa?