Nüüd ma kirjutan natuke kiiksuga juttu, kellele ei sobi, jätke vahele.
Peeter Liiv kirjutas FB-s, et on suur vahe, kas teha silmaharjutusi energeetiliselt või tavaliselt, mehhaaniliselt. Pean ütlema, et olen temaga täiesti päri. On tõesti suur vahe. Aga kuidas siis harjutada energeetiliselt?
Mehhaanilised harjutused toimuvad jõu pealt, lihas liigub, kulutab energiat ja selle tulemusel väsib. Kui eesmärgiks on muskli kasvatamine, siis õige treeningu ja puhkuse vahekorras nii seda tehaksegi. Lihas väsib, taastub puhkuse ajal ja on jälle valmis töötama. Toimub treening.
Energeetilise harjutamise ajal, lühidalt seletatult, aktiveeritakse keha meridiaanid ja täitutakse energiaga meridiaanide kaudu. Energeetiline substants liigub ees ja keha liigub järgi. Kui kanalid ja meridiaanid tööle saab, siis lisaboonusena toimub keha tervenemine ja energiavarustus paraneb.
Mis on meridiaanid ja kuidas neid aktiveerida? Keha energeetilise ülesehitusega on kindlasti enamus kursis, aga ühesõnaga, inimese keha ei ole mitte ainult füüsiline, vaid ka energeetiline, energia liigub mööda suuremaid kanaleid ja väiksemaid meridiaane. Kanalid on näiteks keskkanal, mis väljub pealaelt ja jalgevahelt, kanalid väljuvad ka peopesade keskelt ja jalapäkkade alt. Meridiaanid on hulka peenema energia kandjad ja väljuvad näiteks sõrme- ja varvaste otstest, aga ninaotsast jne.
Lisan siia ühe harjutuse meridiaanide aktiveerimise kohta, millega on lihtne alustada.
Üks paremini ennast tõestanud harjutusi on meridiaanide aktiviseerimine näpuotstes. Tehakse seda nii. Mugavas poosis istudes viige sõrmeotsad vastamisi. Kõige paremini töötavad keskmised näpud, tuli välja, et neid on mugavam nii hoida kui ka aktiviseerida. Peamine on tähelepanelikult kuulata oma näpuotsi. Umbes 3–4 mm kaugusel teineteisest tekib tavalisel inimesel näpuotste vahel magnetiefekt, tunne, nagu näpuotsad ioniseeruksid. Kui inimene seda piisavalt tähelepanelikult jälgib, tunneb ta juba mõne minuti pärast, et näpuotstes torgib, nagu võetaks sealt vereproovi. Seejärel tekib tunne, et näppude vahel on plasmasarnane juga. Seda „plasmat“ saab laiali tõmmata või siis jälle lähendada, kui tunne kaob. Kõige huvitavam selle harjutuse juures on see, et lühikese ajaga tekib kerge eufooria ja rahulolutunne sellest, mida teed. Pärast seda võime suunduda sinna, kus käed, omandanud tundlikkuse, võivad meelitada enda juurde mingeid substantse, töötada ripatsitega, jne.
Lõpetuseks kõrvalepõikeks veel seda, et olen enamuse oma kepikõnni tiirudest tänaseks
vahetanud sörkjooksu vastu. Kuna ma ei ole just liiga heas vormis,
siis tegelikult ma väga joosta ei jaksa. Aga kui hakkasin harjutama
energeetilist jooksmist, siis jaksasin tükk maad rohkem. Loomulikult ei
tulnud mul see ka kohe välja, läks ikka oma kuu või poolteist proovimist
ja harjutamist enne kui asjale pihta sain. Muidugi ma väsin ka nüüd,
eks see ole ka osaliselt mu eesmärk kaloreid põletada, aga vahe on ikka
üsna suur. Ja lihased ei jää enam valusaks.