Ikka ja jälle panen looduses liikudes tähele, kuidas mu silmad metsaaluseid maatoone vaadates kiiresti väsivad. Seda on nii suvel selge rohelisega kui praegu kevadel. See ei ole mul mingi praeguse aja avastus, panin seda tähele juba kümmekond aastat tagasi, siis kui veel igapäevaselt tugevaid prille kandsin. Mulle väga meeldib nii seenel kui marjul käia ja selline probleem on mind väga häirinud. Üsna kiiresti on silmad kirjud ja pruuni või rohelisekirjust taustast on raske midagi täpsemalt eraldada. Loomulikult paistavad värvilised asjad, olgu siis lilled või marjad välja, aga tunne on ikka selline nagu oleks vaja kõike palju teravamaks keerata.
Eilsel talgupäeval oksi ja prahti korjates jälle sama lugu. Silem ees kirju pruun-hall ümbrus ja kohutavalt väsitav silmadele. Vaatasin siis ükshaaval kummagi silmaga, et aru saada, mis täpsemalt toimub. Kandsin sel hetkel oma igapäevaseid (mitte täistugevusega) läätsesid ja vasaku silmaga paistis kõik nagu ikka, kergelt hägune, aga tavapärane. Parem silm seevastu oli see, mis asja uduseks ajas. Tavaliselt on mul parem silm juhtiv silm ja see oli nüüd küll täitsa fookusest väljas. Huvitav, mis küll põhjustab sellist asja. Kas äkki on õues liiga palju vaja korraga vaadata?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.