Silmad on jälle väsinud, üsna tavaline juba tööpäeva lõpus. Praktiliselt päev läbi arvuti taga, kontoritöö, nagu ikka...
Täna võtsin koju tulles läätsed kohe silmast, et lasta silmadel veidigi puhata. Hiljem õhtupoole tahan ühe tiiru metsa all teha, siis panen läätsed jälle pähe. Ilma ei taha nagu väga minna, väljas pime, nagunii mu nägemine seal vilets. Mingi turvalisuse küsimus vist, muidu ma pimedust ei karda. Saaks kuskil omas metsas jalutada, ei paneks läätsesid, aga linnas ikka tahaks näha, mis ümber toimub, kui toimub.
Olengi nüüd õhtuti käinud pimedas jalutamas, seal kus tänavavalgustust pole. Et las silmad saavad natuke pimedusega ka harjuda, nagu kanapimeduse vastu soovitati. Mingit olulist paranemist küll veel märganud ei ole, aga mingi harjumine justkui toimuks. Et ei tunne end hämaras enam nii abituna. Ilmselt on natuke muutunud ka minu suhtumine pimedusse, võtan seda kui loomulikku päeva ja öö vaheldumist, mitte ei hakka stressama, et jälle on pime... Või vähemalt püüan :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.